Udulinna

algul ma olin peris üllatunud aga osanud ise ka määratleda, kas meeldivalt üllatunud või mitte nii... igatahes oli see Taaralinna (inglased lugegu: city of emty bottles) armeenlaste kõrts Ankur, kus ma räsitud olekuga miskit liha näsisin ja Andut ootasin. tuligi. irvitas mu abitu äraoleku üle, misjärel naelutasime neli silma telerisse. loositi jalka alagrupi vastaseid ja kui eiteamitmendana Inglismaa urnist välja sikutati ning Kalevipoegade poegadega ühte gruppi määrati, kõlas usin otsus: "seda läheme vaatama!"

aeg läks, kõhud kasvasid, sadu liitreid õlut jõudisime kollaseks muuta ja põõsataha viia aga lõpuks see päev tuli. kevadel saime soodsad lennupiletid riiast londonisse ja vutihuviliste seltskond kasvas lausa kaheksaseks. bronnitud Hyde Park Hostel saatis küll 4 päeva enne väljalendu lohutuskirja, et pole midagi, me oleme pankrotis ja ei saa teid kuidagi majutada, aga muidu head reisi ikka. paarsada halli karva ning akomodatsioonieelarve kahekordistus, ent peavarju me ikka saime.

et jalgpall pole mäng lihtsaimate killast, tuleb ka selle vaatamist teha piisava ajavaruga. neljapäeval sõitsime londoni, et laupäevast mängu jälgida ja kohe esmaspäeval tagasi põrutada. algus läks viperusteta ning Rõngu Palupoe müüjatargi oli hea teenindaja kursustelt suutnud uusi teadmisi omandada.

teel rääkis Mikk vapustava loo, miks ta horoskoopi ei usu, aga sellest kunagi tulevikus. lennujaamaesise vanakese järel läbisime libedalt turvakontrolli ja taxfree poes esitas "last call" karjuv ryanairi näitsik omaarust olulise küsimuse: "mis teile tähtsam on - alkohol või lennukile jõudmine?" sisseostud väärikalt sooritatud jõudsime "very last call" säutsuv näitisk kannul vahetult enne ukse sulgumist raudlinnu sisse. stjuardessitädid tegid oma traditsioonilist aeroobikakava vile ja kollase vestiga, ent minu aktiivset kaasategemist panid nad pahaks. Mikk ostis esimese hooga seljatäie kilekotikestesse pakendatud viskilonkse. seejärel mahtusime me kõik täpselt mõiste alla "mitteteenindatav personal" ning isegi peldikusse ei lubatud enam.

udulinna veeti meid lennuväljalt bussiga. põgusa (kõvaste üle tunni) jalgsimatka järel leidsime küll meile vajaliku Princess Square, aga seda numbrit maja, kus meie hotell pidi olema, sel uulitsal lihtsalt pold. kohaliku tädi abiga saime teada, et Anne tänava numeroloogia on selle Printsessi omaga võrreledes loogilisuse etalon. kiire põige läbi miski pargi ja Palace Court Hoteli uks avanes...

retseptsioonis kükitav srilanka kiipsmailer sai omale kiirelt nime Apu. tema asendaja (ilmselt vend) ristiti päev hiljem Ufa'ks ning õde (või keegi näojoontelt ülisarnane idamaine naisolevus) Uha'ks.

esimene päev turistina. otsustasime naela ja tervise kokkuhoiuks linna jalutada. esimese kurnava kilomeetri järel proovisime Hyde Parkis ühele pingikesele puhkama jääda, ent kõrval tunnustavalt korisev ratastoolis onkel innustas meid peagi retke jätkama. kuna avalikult joomisega kaasneb alatihti sekeldusi peitis Dima õlle soki sisse. tal nimelt oli seljakotti mahtunud Derby County põlvikud, mille avausse plekkpurk justkui valatult mahutus. tagumise otsa keeras igaks juhuks ümber randme sõlme - no et õlu ära ei kaoks! "eto ne pivo, eto SOKK," deklaameeris asjaosaline.

jättes vahele toreda jalutamise osa, möödusime Picadillist ja sattusime kuhugi parki. laul surus ennast üha valjemini suukaudu suurde linna. nii kuulsid ontlikud londonlased kaheksahäälset "laupäeval tuviga teha võib kõike, maksapasteeti ja singilõike" ja teisi sõnulseletamatult rabava sisuga vokaal-instrumentaal etüüde.

äkki leidsime vahisõduri. sättisime end ta seljataha troppi ja Mulk proovis pilte teha. Andu, kurat (no vaata ise pildil ta kelmi pilku!), puhus kiivriküljes tolknevaid punaseid narmaid ja oh imet! kabjaplaginal keeras vaht end ümber (kuna ma olin kõige aeglasem ja jäin totaka näoga vahtima, kuniks puhujad jalga lasid) ja puristas mulle näkku: "ÄRA PUHUMULLE JUUSTESSE!"

ma olen kiire taibuga üldiselt ja kui mulle 3-4 korda midagi rääkida, saan kohe aru. küsisin siis tookordki jummala intelligentsel ilmsel: MIDÄ? tuttkiiver purtsatas veelkord: "ÄRA PUHUMULLE JUUSTESSE!"

iljem ilkusime, et tseen meenutas Jurmala foogt Hippolyti lugu Maleva filmist. aind et sõdur oleks pidand mulle mõlemal korral mõõgaga ka Z-orro kõhupeale lõikama.

(terve pildiseeria kentsakast sündmusest: http://ontore.ee/London/album/Mulk/slides/IMGP3690.html)

koduteel märkas keegi meist (nime ei nimeta, aga no kesse ikka koguaeg söögist mõtleb) pizzahuti uksel silti "maksa 5 raha ja söö palju jõuad." päev hiljem olid kergemeelsed pizzamehed oma veast õppinud ja silt oli kadunud.

kuidagi sujuvalt sai päevast öö ja otellikõrval kõrtsus õllenajal tundisme ühiselt, et soovi sõita Londoni kummalise taksoga pole kuidagi enam võimalik edasi lükata. linna jõudes olime algul ühes kõrtsis, a seal olid maru haprad klaasid, muukdui tikkusid purunema. nii liikusime edasi ja sõime parasjagu miskit rämpstoitu, kui meid ootamatult tabas rõhuv õlletus. manitsesin sõpru kannatlikkusele ja tormasin kõrvaluulitsasse, et naaberkõrtsist paar õlut nabida. saanud kolm klaasi täis, teavitas iirlasest kõrtsmik, et pubi pandi ka hetk tagasi kinni ja alkoholiga tänavale minna ei tohi. kuidas ma ka ei keelitanud, otsus jäi samaks - joo oma õlled siin ära!

poole tunniga jõudsin vaevalt teise klaasiga poolepeale, kui kõrtsmik kaebles kõhukrampide üle. tõsi, ma olin ka parema osa oma anektoodivaramust vigases ingliskeeles ette kandnud. et koristaja kippus ka koju, lubas iirlane mul lõpuks õllega lahkuda. "aga mine siit tagauksest. mudu kõik väljasolejad hakkavad homme siit klaasidega välja jalutama," soovis iirlane mulle head ööd.

london raisk ikka suur linn. ei leidnudki ma endisi sõpru enam. peris täpselt ei mäletand kah, mis kohta nad ootele jäid. sõbrunesin lohutuseks ühe kiliga, kes juhatas 205. bussi peatusse, kust kudagi hotelli lähistele pidi saama sõita . mööduv neegripoiss aga arvas, et minu prillid talle hoopis rohkem sobivad ja proovis neid rusikaga mul peast võtta. aitasin tillukesel mooramaa mehel mõned korrad maaga ühendust võtta ning nagu imeväel saabusid kollaste vestidega militsionäärid. selgitasin parajasti neile tekkinud olukorda, kui minu pilusilmne kaaslane bussioote putka tagant välja hiilis, maaslebavale neegrile jalaga alakõhtu äsas ning podises uljalt: "now u got it!"

uuel ommikul tegin pohmarekordi. küsides Mikult kihisevat tabletti (tal tegelt ka oli neid vees mulle ajavaid peavalu pille), pisits see mulle oopis Carlsbergi purgi kaissu. nii sai õllene plekkanum omale uue tiitli - kihisev tablett.

(udulinna lugudega jätkan tulevikus)