Undulinna 3

algul ma arvasin, et Londonit miski ilmastiku eripära tõttu Udulinnaks hüütakse, aga niipalju kui mina oma kogemustest nüüd tean rääkida, siis meteroloogilist udu esines seal samapalju, kui Evianis rasvu. kaaslaste häguseid silmi vaadates adusin linnanime metafoorilist paikapidavust täielikult.

kolmas täispikk päev Kuninganna linnas möödus turistina. kui esimene päev pidasin joodiku ametit (pold seegi kerge) ning järgmisel olin tulihingeline jalkafänn (kah kurnav), siis turisti ränka elukutset ei sooviks isegi Savi Etsile...

ilma katuseta kahekordseid punaseid busse tuuritab linnapeal sadu. ostad pileti, mis kehtib 24h, vurad hulga objektide vahel ringi, kuulad klappidest giidiloba, astud maha kus meeldib ja saad mõne järgmise bussida edasi või tagasi sõita (eriti hea puhuks, kui rangelt keelatud õllejoomisega bussis vahele jääd ja maha tõstetakse). ja miski paadigagi lasti tuuri raames Thamesi pääl loksuda. üllatavalt ülevaatlik ja tüütu.

pärast pilte vaadeldes imestas Mikk isegi, et Udulinna niipalju erinevaid maju on mahtunud ning neist omakorda valdav enamus ka tema fotokasse pugenud. hakkas ka uvitavat silma: ühe uulitsa pääl olid vanad inglased võistlema akanud, et kes paneb kõige vingema kella majaseinale. sellel tänaval sai küll sõna otses mõttes ajaga kaasas käia, kuna tosina maja kohta jagus 10 kella.

südantsoojendav oli enne Maadami vahakujudehallini jõudmist ka kaasmaalast kohata. siin peate piltidelt järge ajama (http://www.ontore.ee/London/album/Mulk/slides/IMGP4277.html), sest sõnas ei suuda seda lummust kirjeldada, mida pakkus vaatepilt üle teetõkke ronivast Marju Kuudist (äärmisel juhul oli tegemist tema lähisugulasega). kogu protseduuri läbis vanaproua väärikalt kahte hiiglaslikku tsumadani kaasa tarides. see võib tunduda imelik, ent giidi poolt samaaegselt tutvustatav miski ülioluline vaatamisväärsus sai mõnevõrra tagasihoidlikuma tähelepanu osaliseks, kui üle tara turniv diiva. ei äirind teda ka 5 realise tee tihe autodevool - läks otse nagu kult läbi rukki. targemad andsid järele... (see on ka põhjus, miks sein maha kukub, kui blond käe vastu toetab).

nähes möödamas Duck-tuuri munakollast amfiib-bussi sai Mikk aru, millise drastilise möödalaskmise me tuurifirma valikul olime teinud. mõned kvartalid hiljem sillaületusel neid totakaid amfiibe vees hulpimas nähes, ei suutnud Mikk oma meelehärmi varjata ja lippas alla... hiljem tunnistas, et ju ta veenmiskunst on pisut rooste läinud, kuna neegrionu bussiroolis, polevat teda lõpuni uskuma jäänud, et nüüdsest käib ka see liin läbi jõe. keeraku aga julgelt siitsamast kaldapervelt oma kakekorruseline kabrioskaania jõkke ja kui mõni auk lekibki, on tatt suus joomisest paks kui näts - saame mulguette torgata.

raske turistipäeva lõpuks meenuvad veel mõned laulud. suures grupis tatsates ja väärsusi vahtides pead keerutades juhtud ikka mõnele kannale astuma. ja laul sündis:

(istseme maailma veerekese pääle viisil):

t.ra, ära tule mulle kannapeale käima,

kannapeale käima!

t.ra, ära tule mulle kannapeale käima,
kannapeale käima!

o-oi ohhohoo jne.

(refräänist on olemas ka ropp versioon, aga mul puudub julgus seda kajastada!)

aga mis laulu laulab mees, kes käis põlvelõikusel, ent kirurg vaatas skeemi "vasak põlv" taldade poolt?

tuljaku viisil:

terve jalg oli pooleks saetud, sisikond kokku litsutud...

Udulinnaskäigust on jäänud veel lahkumispäeva nukker lugu ... et põnevust hoida, kirjutan selle teinekord :)