Udulõpp

alguses ma arvasin, et tuleb järjekordne ja tavapärane reisilõpupäev, kus kaaslaste nägemise ning koduste mittenägemise ebaproportsionaalne suhe talitseb askeetlikkusele (kohatu oleks ju nii karmide meeste kirjeldustes kasutada sellist nannipunnlusest nõretavat väljendit kui "koduigatsus").

ja algus oligi libretole kohane: varajasele äratusele järgnes erimenüüga hommikusöök. muna oli tavpärase 5 asemel 7 minutit keeduvees leotatud, et maarjamaised sulgurlihased niipea ei unustaks Apu suguvõsa köögikunsti. mõõdukas shopping, et ühegi saarelkäinu riiul ei jääks punase bussi mudelita. ja et eestlane on juba tähtkujult rehepapp, ei akand ka metroo peale laristama ja lonkisime citytuuri peatusse. eilase pileti ostust pold veel ju 24h möödas, sestap tuleb pilet lõpuni ära kasutada :)

kauaoodatud bussiräbal kulges liigse kiirustamiseta Victoria Stationi suunas, milles omakorda lennujaama sõiduki väljumiskoha leidmine kujunes oodatust oluliselt keerukamaks ning väärikalt loivav samm tikkus üha pikemaks ning rutakamaks...

siinkohal on eriti paslik vinjeti korras pajatada lugu meie sõbrast Metuusalast (nime sai mees iseendast mõista seetõttu, et on sutsu pealt 300 aasta vana juba). kõrges eas isand leidis mullusuvel ühtäkki endast suuremat sorti reisikihu ning põrutas prouaga Šotimaale. sebisin neile piletivärke ja olin pehmelt öeldes pisut üllatunud kuulates planeeritud naasmispäeval telefonist Metuusalaäälset podinat lennukist mahajäämisest. hilinenud nemad toona 5 minutit tšekk inni ja edasine läbiöine bussireis Glasgow'st Londonisse ja lend Riiga on omaette lugu väärt...

meie lennujaama suunduv buss tõmbas takistusi ligi nigu pori valgeid pükse: küll kargas foorituli punaseks, küll tokerdas keegi jalus, igast harupeatusest tuli rahvast bussi lisaks ning üks krapsakam tütarlaps lasi korra bussil kinni pidada ning soetas kiirelt teeäärsest poest, paari kingi (AUSÕNA!). raske oli tol hetkel vaoshoituks jääda. Metuusala tunnustas vaid: "ma tean, mida te tunnete..."

mangusin küll bussijuhti, et tal on hää võimalus tosina eestlase (4 mingit võõrast selli juhtusid ka samale bussile) saatus päästa, kui kahe jalaga pedaalile litsub ja liikumistempo paranes, ent... pidurkääksatuse kostel peatus bussireo lennujaama väravas päris mitu minutit lubatust hiljem. ummisjalu jooksime bussist terminali, kohtumaks kräsupäise teenindajamürakaga, kes muigelsui mainis: "tsekk inni panin kinni juba minut tagasi." vaatasin kella ja torisesin, et minu kell küll nii palju ei näita. vana kääris ka käise üles, seiras uuri ja muheles edasi: "näe, nüüd juba 2 minutit tagasi!"

Metuusala säras üle kere nigu karraga kaetud keravälk...
kes usuks, et 100m rekord purustataks homme tulemusega 4,12?
A näe - tuusalavana parandas oma lennukist mahajäämise aega 5lt minutilt 2le ja selle peale, et ta rekordisabast tulevikus veel kalleid sekundeid maha ei lihvi mina küll mürki ei julgeks võtta...

märgatavalt lihtsam oleks old metsikule kassile rehaga sulavõid perse suruda, kui tollele ryanairi kõhtukasvand tohlakale selgeks teha, et ta võiks meid vaatamata napile hilinemisele siiski lennukile registreerida. saatis "tickets" leti juurde. salamisi lootsin, et sääl ehk pealik, kes lohutavalt õlale patsutab ja lausa käekõrval raudlinnuni talutab, ehk annab kingiks firmalogoga pastakagi ... sestap trügisin sabas passivast rahvahulgast ette. karmi olekuga peapäkapikk letis solvus seepeale ja komandeeris meid sabalõppu. ja veel teisegi korra. vahepeal tuli ritta muidugi teenindust vajavaid tegelasi juurde nagu vihma enne seeni... viimaks jutule pääsedes imestasin, millise hämmastava siirusega suutis habemik peita endas pulbitsevat kaastunnepuhangut meie äparduse üle ning sokutas meid mõõduka lisaraha eest järgmisele lennule.

lennule, milleni tollest hetkest oli jäänud pelgalt 18 tundi, mis tuli veeta armsas ja hubases Stanstedi lennujaamas. esmalt sõime, siis õppisime kõigi kuue poe kõigi toodete hinnad pähe, siis jõime, siis sõime, jõime, sõime, jõime, jõime ja jõime. vahepeal jõudis Dima ka ühele võhikust britile paarisaerulise tehnikat õpetada, vurades näitlikustamise mõttes pakikäruga selgees inimeste vahel mööda terminali ringi.

iiri pubi müüjatar oli esimesi õlleringe valades väga rõõmus ja abivalmis aga ükski heategu ei jää karistuseta ning annad kuradile sõrme - see võtab sõrmuse... jätmata pennigi jootraha jõime tolle kõrtsi sisuliselt kuivaks. seitsmest margist kolm said igatahes otsa.

"ooletus ees - õlletus järel" teatas Dima ja tellis 5 minutit enne kõrtsi sulgemist igale veel 2 ringi õlut. nagu ekskavaatori peitmine hambapastatuubi - just selline nägi välja kõrtsitibude võitlus eesmärgiga vabastada lokaal lõbusatest eestlastest. lennukini jäi veel 7 tundi...

nõrgemad isendid (nagu näiteks mina) langesid ebavõrdses võitluses väsimusega ning tukastasid Stanstedi kivipõrandal, mis üllatas üle keskmise kõvadusega ning patt oleks nuriseda, justkui oleks teine liigsoojaks köetud. vinskemad mängisid kaarte hommikuni. stardiks olid mänguvahendid hõõrutud õhukeseks kui siletiterad.

ennelõunal Riiga jõudes oli laul läbi. kes ei juhtind bussi, tikkus norskama. kodukamar saabus mõningase viivitusega, ent ükski reis pole igavesti kestnud. seni :)

uued alagrupivastased Armeenia ja Hispaania tekitavad minus õrna kahtluse, et kirjeldatud jaburuste jada tolle totra kooslusega ei pruugi viimaseks sellelaadseks jääda...