Ühel mehel algas sitasti

Ükshommik sõitsin kodust ära linna poole. Põnn põnniaeda, ise tööle.
Keerasin Munga tänavale, kenasti ka Rüütli tänavast üle, ise hommikuuimane ja ivake mõtteis, kui ühtaäkki vupsab Treffneri kooli kangi alt Munga tänavale roostes romu. Kaubik nasõvajetsa. Kunagi valgeks võõbatud aparaat oli kenasti sitakarva. Nojah, sitta sest värvist.
Roolis istuv tüüp ei viitsinud mõelda, et kus ta on või kuhu teel - tal oli eesmärk ja see tahtis täitmist.

Olen ontlik mees ... vanarahu ise ... eriti hommikuti ...
Mõistlik eesti mees tööle ei kiirusta ju, pealegi olin leevapalukse teenimise kantsist kiviviske kaugusel ja mu ainumas mure oli auto liiklejasõbralikumalt ära parkida. A no kussa saad, kui üks töll sussutab oma furgooniga su ninast peaaegu üle sõita ja suleb liikluse.
Edasist sundmuste kulgu kirjeldan emotsioonitu pealtnägija ja kiretu sekkujana.
Furgoonijuht tagurdab, vaatab peeglisse (näen seda tema peeglist, kaubikutel on need suured). Vaatab mitu korda, tagurdab mitu korda ja et kõike oleks mitu, teeb seda mitu minutit. Saabki mõlkimata Munga tänavale. Siis vaatab uuesti peeglisse, veendub, et Munga tänav on tema taga paksult ootel masinaid täis, sõidab siis 10 (loe: k-ü-m-m-e) meetrit edasi, täpselt nii kaugele, et tänava vasakusse äärde pargitud autode ja tema furgoonijunni vahele jääb kõnniteelaiune riba, millest ka nõuka-aegne invaliidikäru läbi ei mahuks, vaatab veel peeglisse, veendub, et autod kuhugi kadunud pole ning seisakab mootori. Mõni sohver on juba veidi närviline - vilgutab tuledega. Üks eriti temperamentne testib paar korda signaali. See töötab.
Furgoonijuht töötab samuti ja valgub uksest välja. Tagasi ei vaata, sest ...
Küll oleks tahtnud, et vaataks. Ma oleks siis kõige unelevama näeo ette mananud, andmaks märku, et mul on issanda rahu sees ja tukk pääl. Aga ei vaadanud. Küll nägin mehe ära - oli kole lühike mehepõnn, seljas kunagi punased olnud tunked.
Nu vot. Mees siis tagasi ei vaadanud a küllap ta aimas, et publik on suur ning jätkas etteastega. Esmalt valgus istmelt ukse peale, siis laskus peegli alt läbi, liibus pleki külge (tagasi ikka ei vaadanud) ning valgus mingi imetabase nipiga üle esiosas teisele poole autot.
Minul hakkas igav. Kedagi enam vaadata polnud, edasi sõitma ka ei mahtunud.
Ühtäkki tajusin ühiskondliku survet. See sundis mind, nagu ka vastupandamatut uudishimu, autost välja spektaakli korraldajaga kohtuma minema. Mõeldud-mõeldud. Läksin.
Mõõdetud sammude, elegantse püsti, stoilise rahu ning rahumõtetega lähenesin sündmuskohale. Silmanurgast jõudsin märgata, et furgoonijunnis istub veel üks õnnetu, kui juba olingi Suure Meistri enese ees.

Ta vaatas alt väga kõrgele üles ... a glasa bõli takije nedoobrije-nedoobrije ... ja haaras furgoonist esimese limonaadi 6-paki.
Mõistsin kiiresti (taiplikus on üks minu tugevaid külgi ... teine ei tule praegu meelde), et kui ma omavoliliselt etenduse kulgu ei sekku, kestab see vaheajata vähemalt pooltunni - nii aimatav oli mehepõnni soov furgoonis olev manus gümnasistide küljeuksest sisse loopida.
Kehastusin hetkega küll soliidseks aga siiski juhuslikult seisatunud möödakäijaks, köhatasin hääle puhtaks ja küsisin äärmiselt neutraalse hääletooni ning veidi pingutatud lõbususega "Ärge laske, hea härra, end minu pärimisest väga segada aga kas Te mõtlesite Teil praegu käsil oleva tänahommikuse vahva toimingu välja ise või andis Teile selle toreda mõtte keegi äsjasündinud sugulane või kogunisti Teie kaasvõitleja (osutasin kabiini suunas) ajupuudega intellektuaalide tugirühmast?"
Küsisin ära.
Teatris on omal kohal nähtus nimega paus. Kui paus kannab, on see kõnekaim, kui Kalevipoja eepos + Gilgameš.
SEE paus kandis. See andis küll vähe villa aga seevastu andis ta maailma teatriajaloo ühe võimsaima lõpu, la grande finale, etendusele "Transporditöölise uskumatud seiklused Munga tänaval ja tema kuulsusrikas lõpp."
Kui SEE paus läbi sai, järgnes järgmine:
Põnnmehe nägu muutus hetkega tunke pasavärviga identseks, ta lennutas limonaadi 6-paki tagasi furgooni, hakkas ühe koha peal hüppama (päriselt ka) ja kohemaid ka kisendama:
"K***** (mütoloogilise sarvedega taadi) v*** (naistegelase kõhu all asuva metsa sees olev kaev), raisk, p***** (sisse jämesoole välimisest avast), mul on ka vaja see k***** (mütoloogilise sarvedega taadi) faking (pole eesti keeles) kaup ära viia, p**** (minek naistegelase kõhu all asuva metsa sees olevasse kaevu), raisk.
Ütles nii, libastus ja kukkus.

Teaks lavastajat, paluksin enesega pilti teha, autogrammi ja mõelda minekust suurtele lavadele.Et aga etendus sai läbi, lavastajat ei trehvanud ja libedal kõnniteejääl ussisõnu sobitavale pääosalisele (pidi ikka vast kuulus mees olema, kui nii hästi tegi) polnd julgust otsagi vaadata, tegin minekut.
Teine kabiinis vahtinud intelligent punnitas oma pepu furgoonijuhi istmele, tagurdas furgoonikest 2 meetrit tagasi, mispääle circa paarikümnemasinaliseks veninud autotropp mõõdetud aeglusega oma teed jätkas.

Eesriie.

Koduheitel meeleperenaised

alguses ma olin jumala kindel, et ku selle suure reha peale ükskord astud ning tood tolle meeletu ohvri, et lasend enda võõra inimesega paari panna, et sealt edasi on ainult üks lust ja lillepidu. et kui sa kogu oma sugulise vabaduse ühe õela ning saamaahne naise kantseldada jätad, selle ülima ohvri rehabilitatsiooniks elad surmani sulgpatjadel. vahel käid natuke tööl (sedagi vaid igavuse peletamiseks ning ettekäändeks kodust välja saada) a põhilise ajal lösutad kusetil, kus naine sooja suitsupekki ning külma õllega sind kostitab. mõõduka sagedusega keeltab sind sexile, millest sa loomulikult ära ütled, sest korpalliülekanne on poole pääl alles. ja nii kuni surm meid lahutab.

a võta näpust. need koduheitel perenaised võtsid kätte, sigisid loendamatu koguse lärmavaid lapsi ning vaevalt sellega maha saanud võtsid on pareti ja pikiinid ning sõitsid lustlike kõkutuste saatel palmi alla är.

no ja nüüd me siin siis oleme. vallasisad sõimetäie lastega. loodetud armulaagrist sai parmulaager. uue kuu palgast ostame esimese asjana küll nõudepesumasina, aga kust kodukoristusmasinat müüakse, pole veel avastanud. küll tollegi leiame ning siis pole küll neid pragavaid tutte enam tagasi vaja.

samas - pole nagu põnevust. poest saad ostada küüslaugupekki ning tumedat õlut niipalju kui kanda jaksad ning sealjuures ei kägise keegi sõnagi kolesteroolist. kalaletist lõhemarja ostes küsid tädilt, et kas teil suuremat plastkarpi siis tõesti polegi? keegi ei sikuta varukast ja podise säästueelarvest.

a põnevust enam pole - keegi ei keela, et seda ja toda ei tohi. oleks taiband, oleks mõned eitede manitsused linti võtnud ja siis poes salja telefunkli diktofonist kõva häälega endale ette mängind - "miks sa seda võtad, kas sa siis ei tea ... plaplaplapla"
siis teind eriti ülbe näo pähe ja visand veel 2 samasugust toodet korvi. hää ku mõni mees satuks oma prouaga lähistel olema ja kuulma. tollele teeks silma ning muheleks...

lapsedki on tänaval oluliselt populaarsemad kui varem. paljud keeravad pead ning imestavad, et kes NEED riided SEDASI lapsele selga ajas. a mis eided moest teavad. või asjadest.