alguses ma olin kõvasti üle keskmise unine ning ei torkand silma (ega kõrva) ülikiire taipamisega. niipalju ma lõpuks mõikasin, et eit sunnib ärkama ja teda haiglasse viima...
remargi korras pean esile astuma enneolematu usalduspuhanguga ning tunnistama, et olin viimased 4 nädalit juba ootand, et mu kallis punnkõhuga naine ometigi maha saaks. küll kuulanud vanade tarkade jutte kolmest S-ist (saun, seks ja sampus), mis ilmtingimatta sünnituse esile pidid kutsuma ning kombineerinud neid kolme siis väga erinevas järjekorras ja kontsentratsioonis. sama tulutu oli napsivendade vandenõu, võtta end üksõhta pildituks - kohe samal ööl pidi naine kiusupärast poegima hakkam, et Sa kogu seda jama tuumapohmakas peaks taluma. null.
no ja nüüd siis, esmapa öösi kell neli tuleb ta jutuga, et minek. kogu oma veenmiskunsti appi võttes ei suutnud ma kaasale selgeks teha, et äkki ta kujutab vaid ette. isegi mu kõige nummim "vaata kui magus uni mul, sul pole ju südant mind PRAEGU üles ajada" nägu ei aidanud. elistasin Käbile ning keelitasin, ta odava alkoholiga enda poole veel unevallas vanemat last hoidma ja pagesimegi ise ära haigemajja. teleka puldi patareid võtsin salaja mudugi välja, mudu hakkab sinder veel voolu raiskama :)
lõunaks saigi poegitud (sõna otses mõttes) ning et uue ilmakodaniku sugu oli selle hetkeni teada vaid vanajumalale endale olid üllatusmunad peris rõõmustavad. õhtal tegime Länxu aias linnunokatäie (pelikan on ju ka lind) konjakit ning määrasime pojale nimeks URU. õige eesti mees peab ju iidset eesti nime kandma. Andul mudu on mälu hea, aind sucu lühike ja nii ta tõstiski juba järgmise (ja mitmed-mitmed järgnevadki) klaasi UKU terviseks. (siinkohal jätan kirjeldamata kuidas nad Käbiga mulle koduste vahenditega nabarõngast paigaldada üritasid).
eila siis tulin üle pika aja tööle ning kuna juba ajalooliselt on välja kujunenud, et eesti mees peab vähemalt niipalju jooma, et naine taararahast ära elatuks (muidu peetakse veel saamatuks), tegin tööjuureski kerged varbaniisutused, et vorstipirukad väga kuivalt suus ringi ei käiks. ja suur oli mu üllatus ning lausa silmimärgav meeleliigutus, kui direktriss tuli ka kingatusega...
eesti suurim supivabrik (kus ma juhtumisi tööorjaks olen) kinkis mulle, oma tähtsusetule armetule teenistujale, poja ja nimepärija sünni puhul ... KOERA! 30 cm pikkuse, inteligentse, ent sealjuures vaimuka olemisega plüüsist mänguasja ("alla kolme aasta keelatud - lenduvad karvad" sildiga ja puha).
ning et ma ekslikult ei arvaks , et suur juht mõne oma lapselapse vana lelu on kodust ära toonud, ei peideta kanni mingi tobeda kingikoti sisse, vaid ulatatakse mulle ukhelt Kaubamaja kilekotis! las matsid näevad, et esinduspoe kraam, mitte kuskilt altleti Sepa turult...
nii sai Uru omale koera. see siis urukoer ju.
loll Hansapank, kus mu abikaas üle kolme aasta tagasi kunagi tavalise tellerina töötas, saatis täiesti anonüümseid ning emotsioonituid rahatähti 10kilo jagu. tundetud sead!
