Undulinna 3

algul ma arvasin, et Londonit miski ilmastiku eripära tõttu Udulinnaks hüütakse, aga niipalju kui mina oma kogemustest nüüd tean rääkida, siis meteroloogilist udu esines seal samapalju, kui Evianis rasvu. kaaslaste häguseid silmi vaadates adusin linnanime metafoorilist paikapidavust täielikult.

kolmas täispikk päev Kuninganna linnas möödus turistina. kui esimene päev pidasin joodiku ametit (pold seegi kerge) ning järgmisel olin tulihingeline jalkafänn (kah kurnav), siis turisti ränka elukutset ei sooviks isegi Savi Etsile...

ilma katuseta kahekordseid punaseid busse tuuritab linnapeal sadu. ostad pileti, mis kehtib 24h, vurad hulga objektide vahel ringi, kuulad klappidest giidiloba, astud maha kus meeldib ja saad mõne järgmise bussida edasi või tagasi sõita (eriti hea puhuks, kui rangelt keelatud õllejoomisega bussis vahele jääd ja maha tõstetakse). ja miski paadigagi lasti tuuri raames Thamesi pääl loksuda. üllatavalt ülevaatlik ja tüütu.

pärast pilte vaadeldes imestas Mikk isegi, et Udulinna niipalju erinevaid maju on mahtunud ning neist omakorda valdav enamus ka tema fotokasse pugenud. hakkas ka uvitavat silma: ühe uulitsa pääl olid vanad inglased võistlema akanud, et kes paneb kõige vingema kella majaseinale. sellel tänaval sai küll sõna otses mõttes ajaga kaasas käia, kuna tosina maja kohta jagus 10 kella.

südantsoojendav oli enne Maadami vahakujudehallini jõudmist ka kaasmaalast kohata. siin peate piltidelt järge ajama (http://www.ontore.ee/London/album/Mulk/slides/IMGP4277.html), sest sõnas ei suuda seda lummust kirjeldada, mida pakkus vaatepilt üle teetõkke ronivast Marju Kuudist (äärmisel juhul oli tegemist tema lähisugulasega). kogu protseduuri läbis vanaproua väärikalt kahte hiiglaslikku tsumadani kaasa tarides. see võib tunduda imelik, ent giidi poolt samaaegselt tutvustatav miski ülioluline vaatamisväärsus sai mõnevõrra tagasihoidlikuma tähelepanu osaliseks, kui üle tara turniv diiva. ei äirind teda ka 5 realise tee tihe autodevool - läks otse nagu kult läbi rukki. targemad andsid järele... (see on ka põhjus, miks sein maha kukub, kui blond käe vastu toetab).

nähes möödamas Duck-tuuri munakollast amfiib-bussi sai Mikk aru, millise drastilise möödalaskmise me tuurifirma valikul olime teinud. mõned kvartalid hiljem sillaületusel neid totakaid amfiibe vees hulpimas nähes, ei suutnud Mikk oma meelehärmi varjata ja lippas alla... hiljem tunnistas, et ju ta veenmiskunst on pisut rooste läinud, kuna neegrionu bussiroolis, polevat teda lõpuni uskuma jäänud, et nüüdsest käib ka see liin läbi jõe. keeraku aga julgelt siitsamast kaldapervelt oma kakekorruseline kabrioskaania jõkke ja kui mõni auk lekibki, on tatt suus joomisest paks kui näts - saame mulguette torgata.

raske turistipäeva lõpuks meenuvad veel mõned laulud. suures grupis tatsates ja väärsusi vahtides pead keerutades juhtud ikka mõnele kannale astuma. ja laul sündis:

(istseme maailma veerekese pääle viisil):

t.ra, ära tule mulle kannapeale käima,

kannapeale käima!

t.ra, ära tule mulle kannapeale käima,
kannapeale käima!

o-oi ohhohoo jne.

(refräänist on olemas ka ropp versioon, aga mul puudub julgus seda kajastada!)

aga mis laulu laulab mees, kes käis põlvelõikusel, ent kirurg vaatas skeemi "vasak põlv" taldade poolt?

tuljaku viisil:

terve jalg oli pooleks saetud, sisikond kokku litsutud...

Udulinnaskäigust on jäänud veel lahkumispäeva nukker lugu ... et põnevust hoida, kirjutan selle teinekord :)

Udulinna 2

algul ma olin kindel, et näen viirastust. eriti udusel pilgul tekiservast piiludes nägin Mikku, kes hoolimata varasest hommikutunnist tatsas totter naeratus näol toauksest sisse kastitäie kihisevate tablettidega.

naaberuulitsa poes istund letis Apu lellepoja tädimehe käli. seirand eriti uskumatul pilgul Mikku, kes joonelt õlleletini jalutas ja sealt pappkastitäide pindilisi purke kassalindile tõstis. küsind murjam viisakalt, et "anything else?" Mikk tänanud tarmuka meeldetuletuse eest ja tõstnud kasti peale veel ühe 6-paki. ettevaatus pole kunagi liiast!

otelli promodes lahkelt väljareklaamitud continental breakfast koosnes saiast, mida sai krõbestusmasinasse toppida, saapaviksi meenutavast džemmist ja munadest. neid olid Apu suured ja väikesed sugulased keetnud aukartustäratava hunniku. sealsed mahlaklaasid olid aga väiksemad kui meil kehviku viinapitski. seest kuivaks pragunenud maarjamaa meeste korrapäraseks niisutamiseks tõstsime teenindava personali hukkamõistvate pilkude saatel mahlakannu enda lauda. Mikk kuhjas taldrikule terve tornijagu keedumune ning teatas, et rõhuva koduigatsustunde leevendamiseks tegi endale portatiivse munamäe.

Wembly tervitas meid varasel pärastlõunal oma täielikus hiilguses. tagasihoidlikult väljendades - on ikka ilmatuilus. minge vaadake, kes ei usu. kohalik a'lecoqi areena tolle kolosseumiga võrreldes on ikka köömes karu p..ses.

Dima tuli tabavale metafoorile: arvestades, et olime kaheksakesi vanal heal Inglismaal, võib meid tinglikult nimetada ka klassikaliseks kaheksapaadiks. Kabu lisandudes sai meist juba roolijaga kaheksane :)

mäng ise erilisi rõõmujudinaid ei toonud. küll said paartuhat lähikonnas istuvat eestlast-inglast kõhutäie naerda, kui Mulk käsipasunaga kõrvaltribüünil mängiva puhkpilliorkestri lakoonilist viisikest järgi aimas. et see tema esituses kõlas samajube hädiselt ja värisevalt, kui siniste mäng platsil, oli naeru küllaga.

mängu ilusaim värav, tänu taevale, sündis siiski kaasmaalase esituses. Rähna Taavi toksis peaga palli ikka sedavõrd osavalt, et Mart Poomigi sügavalt lohku tõmbas, ning pall oma väravasse potsatas!

tagasiteel rongis jätkus arutelu, et ju Taavi ka uue lepingu saab. ja mitte eraldi kuskile klubisse, vaid lihtsalt Wemblyle. seisabki seal, kus ta ikka seisab, ja mängib. mängu alul loositakse pall ja Rähn ning häda noile, kes vankumatu kaasavarana üheks mängijaks Taavi saavad.

ja kui Pohlak mängulõpus Rähni Wembly staadioni püsimängijaks maha müüs, küsiti talt loomulikult, mis palgaks soovid. mehed vastasid kooris: "4 tekki, 7 patja, siidisukad, samovar, võid ja mune, toorest pekki, lauakell ja vildipaar!" just sedasi üürgas kakofooniline meeskoor staadionilt linna suunduvas metroos. et kahe vaguni vaheline aken oli lahti, märkasin, kuda esimese vaguni kaugemast otsast üks vanahärra end püsti ajas ja meieni jalutas. pistis oma peanupu vagunitevahelistest akendest läbi ning esitas nagu läbi kassaluugi õigustatud küsimuse: "mehed! missuksed te siis veel olete, kui te kunagi võitma peaksite???"

linnas läksime kuskile india-taitüüpi sööklasse. kelneripoiss oli sügavas hämmingus, kui lauda tellimust võtma tulles, avastas eest tegelaskonna, kel söögipulgad tolknesid teine teises suunurgas. Dima selgitus, et eestlased on mererahvas ning me oleme kõik viigerhülge tähtkujust, erilist selginemist ooberi näkki ei toonud. ei aidanud ka see, kui ring hiljem pulgad suu keskele esihammasteks kokku tõstsime ning teesklesime end koprad olevat.

et menüüs pakuti joogiks saket nimega Kitkunsumune, polnud raske joodava osas valikut langetada. "sooja viina - mõtelge!" arvas Mikk ning tiris kõrrega (loe: KÕRREGA!!!) portselankannukese tühjaks. kergemeelne, ent heasoovilk teenijapoiss üritas küll selgitada,et oldagu ettevaatlik, tegemist siiski kangemat sorti alkoholiga. Mikk tellis meeldivalt üllatunud ilmel seepeale kohe 2 uut kannukest.

viiv hiljem tegeles ta juba naaberlaua neegrite pildistamisega. et neist hämaras ruumis vaid tumedad laigud fotole jäid, andis Mikk piltniku raske koorma Dima kanda ja sättis ka ennast mooramaa meeste kõrvale. "et oleks kontrasti," pajatas ise.

järgmise kõrtsi paduinglaste meelepahaks, kes parasjagu Inglise-Prantsuse rägbilahingut jälgisid, laulsime "Viva la France" ning Mikk jõi kõrrega Guinessi.

(jätkub kunagi ...)

Udulinna

algul ma olin peris üllatunud aga osanud ise ka määratleda, kas meeldivalt üllatunud või mitte nii... igatahes oli see Taaralinna (inglased lugegu: city of emty bottles) armeenlaste kõrts Ankur, kus ma räsitud olekuga miskit liha näsisin ja Andut ootasin. tuligi. irvitas mu abitu äraoleku üle, misjärel naelutasime neli silma telerisse. loositi jalka alagrupi vastaseid ja kui eiteamitmendana Inglismaa urnist välja sikutati ning Kalevipoegade poegadega ühte gruppi määrati, kõlas usin otsus: "seda läheme vaatama!"

aeg läks, kõhud kasvasid, sadu liitreid õlut jõudisime kollaseks muuta ja põõsataha viia aga lõpuks see päev tuli. kevadel saime soodsad lennupiletid riiast londonisse ja vutihuviliste seltskond kasvas lausa kaheksaseks. bronnitud Hyde Park Hostel saatis küll 4 päeva enne väljalendu lohutuskirja, et pole midagi, me oleme pankrotis ja ei saa teid kuidagi majutada, aga muidu head reisi ikka. paarsada halli karva ning akomodatsioonieelarve kahekordistus, ent peavarju me ikka saime.

et jalgpall pole mäng lihtsaimate killast, tuleb ka selle vaatamist teha piisava ajavaruga. neljapäeval sõitsime londoni, et laupäevast mängu jälgida ja kohe esmaspäeval tagasi põrutada. algus läks viperusteta ning Rõngu Palupoe müüjatargi oli hea teenindaja kursustelt suutnud uusi teadmisi omandada.

teel rääkis Mikk vapustava loo, miks ta horoskoopi ei usu, aga sellest kunagi tulevikus. lennujaamaesise vanakese järel läbisime libedalt turvakontrolli ja taxfree poes esitas "last call" karjuv ryanairi näitsik omaarust olulise küsimuse: "mis teile tähtsam on - alkohol või lennukile jõudmine?" sisseostud väärikalt sooritatud jõudsime "very last call" säutsuv näitisk kannul vahetult enne ukse sulgumist raudlinnu sisse. stjuardessitädid tegid oma traditsioonilist aeroobikakava vile ja kollase vestiga, ent minu aktiivset kaasategemist panid nad pahaks. Mikk ostis esimese hooga seljatäie kilekotikestesse pakendatud viskilonkse. seejärel mahtusime me kõik täpselt mõiste alla "mitteteenindatav personal" ning isegi peldikusse ei lubatud enam.

udulinna veeti meid lennuväljalt bussiga. põgusa (kõvaste üle tunni) jalgsimatka järel leidsime küll meile vajaliku Princess Square, aga seda numbrit maja, kus meie hotell pidi olema, sel uulitsal lihtsalt pold. kohaliku tädi abiga saime teada, et Anne tänava numeroloogia on selle Printsessi omaga võrreledes loogilisuse etalon. kiire põige läbi miski pargi ja Palace Court Hoteli uks avanes...

retseptsioonis kükitav srilanka kiipsmailer sai omale kiirelt nime Apu. tema asendaja (ilmselt vend) ristiti päev hiljem Ufa'ks ning õde (või keegi näojoontelt ülisarnane idamaine naisolevus) Uha'ks.

esimene päev turistina. otsustasime naela ja tervise kokkuhoiuks linna jalutada. esimese kurnava kilomeetri järel proovisime Hyde Parkis ühele pingikesele puhkama jääda, ent kõrval tunnustavalt korisev ratastoolis onkel innustas meid peagi retke jätkama. kuna avalikult joomisega kaasneb alatihti sekeldusi peitis Dima õlle soki sisse. tal nimelt oli seljakotti mahtunud Derby County põlvikud, mille avausse plekkpurk justkui valatult mahutus. tagumise otsa keeras igaks juhuks ümber randme sõlme - no et õlu ära ei kaoks! "eto ne pivo, eto SOKK," deklaameeris asjaosaline.

jättes vahele toreda jalutamise osa, möödusime Picadillist ja sattusime kuhugi parki. laul surus ennast üha valjemini suukaudu suurde linna. nii kuulsid ontlikud londonlased kaheksahäälset "laupäeval tuviga teha võib kõike, maksapasteeti ja singilõike" ja teisi sõnulseletamatult rabava sisuga vokaal-instrumentaal etüüde.

äkki leidsime vahisõduri. sättisime end ta seljataha troppi ja Mulk proovis pilte teha. Andu, kurat (no vaata ise pildil ta kelmi pilku!), puhus kiivriküljes tolknevaid punaseid narmaid ja oh imet! kabjaplaginal keeras vaht end ümber (kuna ma olin kõige aeglasem ja jäin totaka näoga vahtima, kuniks puhujad jalga lasid) ja puristas mulle näkku: "ÄRA PUHUMULLE JUUSTESSE!"

ma olen kiire taibuga üldiselt ja kui mulle 3-4 korda midagi rääkida, saan kohe aru. küsisin siis tookordki jummala intelligentsel ilmsel: MIDÄ? tuttkiiver purtsatas veelkord: "ÄRA PUHUMULLE JUUSTESSE!"

iljem ilkusime, et tseen meenutas Jurmala foogt Hippolyti lugu Maleva filmist. aind et sõdur oleks pidand mulle mõlemal korral mõõgaga ka Z-orro kõhupeale lõikama.

(terve pildiseeria kentsakast sündmusest: http://ontore.ee/London/album/Mulk/slides/IMGP3690.html)

koduteel märkas keegi meist (nime ei nimeta, aga no kesse ikka koguaeg söögist mõtleb) pizzahuti uksel silti "maksa 5 raha ja söö palju jõuad." päev hiljem olid kergemeelsed pizzamehed oma veast õppinud ja silt oli kadunud.

kuidagi sujuvalt sai päevast öö ja otellikõrval kõrtsus õllenajal tundisme ühiselt, et soovi sõita Londoni kummalise taksoga pole kuidagi enam võimalik edasi lükata. linna jõudes olime algul ühes kõrtsis, a seal olid maru haprad klaasid, muukdui tikkusid purunema. nii liikusime edasi ja sõime parasjagu miskit rämpstoitu, kui meid ootamatult tabas rõhuv õlletus. manitsesin sõpru kannatlikkusele ja tormasin kõrvaluulitsasse, et naaberkõrtsist paar õlut nabida. saanud kolm klaasi täis, teavitas iirlasest kõrtsmik, et pubi pandi ka hetk tagasi kinni ja alkoholiga tänavale minna ei tohi. kuidas ma ka ei keelitanud, otsus jäi samaks - joo oma õlled siin ära!

poole tunniga jõudsin vaevalt teise klaasiga poolepeale, kui kõrtsmik kaebles kõhukrampide üle. tõsi, ma olin ka parema osa oma anektoodivaramust vigases ingliskeeles ette kandnud. et koristaja kippus ka koju, lubas iirlane mul lõpuks õllega lahkuda. "aga mine siit tagauksest. mudu kõik väljasolejad hakkavad homme siit klaasidega välja jalutama," soovis iirlane mulle head ööd.

london raisk ikka suur linn. ei leidnudki ma endisi sõpru enam. peris täpselt ei mäletand kah, mis kohta nad ootele jäid. sõbrunesin lohutuseks ühe kiliga, kes juhatas 205. bussi peatusse, kust kudagi hotelli lähistele pidi saama sõita . mööduv neegripoiss aga arvas, et minu prillid talle hoopis rohkem sobivad ja proovis neid rusikaga mul peast võtta. aitasin tillukesel mooramaa mehel mõned korrad maaga ühendust võtta ning nagu imeväel saabusid kollaste vestidega militsionäärid. selgitasin parajasti neile tekkinud olukorda, kui minu pilusilmne kaaslane bussioote putka tagant välja hiilis, maaslebavale neegrile jalaga alakõhtu äsas ning podises uljalt: "now u got it!"

uuel ommikul tegin pohmarekordi. küsides Mikult kihisevat tabletti (tal tegelt ka oli neid vees mulle ajavaid peavalu pille), pisits see mulle oopis Carlsbergi purgi kaissu. nii sai õllene plekkanum omale uue tiitli - kihisev tablett.

(udulinna lugudega jätkan tulevikus)