Oroskoobiusk

algul ma arvasin, et ma olen ikka üks igati umooririkas tegelinski ning vähimagi kõhkluseta tean valdavat osa siinpool polaarjoont toimunud naljanditest. a siis Mikk, seesama Udulinnas tembutanud kodanik, võttis pajatada loo, mis pehmelt öeldes pole ka kurb.

kuna ta ise pole seda ikka siia veel kirja pannud, ei suuda mina enam endas talitseda soovi valgustada ka üldsust põhjusest, miks Mikk ei usu enam oroskoope.

old veel hall aeg. keegi ei mäleta millal see täpselt juhtus, aga suure tõenäosusega tuhande isaanda tollendal aastal, vahtult peale Konstantin Koleda valitsusaega. elu tartus vooland emakese jõena oma tavalist sängipidi: tudengid joond Pirogovis ja Pullerits jooksnud siia-sinna.
lisaks millele toimetas sümpaatne guru ka ajakirja Favoriit, mis eristus toona (aga teeks seda jõuliselt ka tänapäeval) kõigist teistest omataolistest selle poolest, et kajastas eri sodiaagimärgis sündinud inimeste tulevikuväljavaateid varemkuulmatu täpsuse ning mahuga. oroskoobid olid ikka korraliku artikli pikkused, mitte sellised kolmesõnalised anektoodid nagu praegu.

Mikk, vana literaadi ja erudiidina, tutvus tolgi korral oroskoobiga põhjalikult ning sai eneselegi üllatuseks teda, et homme ootab teda ees üks (noist kahest-kolmest, mis aasta jooksul igale üldse osaks saab) eriline õnnepäev kus kõik päiksed, kuud, veenused, suured- ja väiksed vankrid, ning vana Sirius kogu oma suguvõsaga on just TEMA sodiaagivärgis ning õnne peaks voolama nagu paska pardi persest.


Mikul old vaja asja ajada ning (tegemist Vooremaalt pärit isandaga), saand toda asja ajada ainult Torma Vallaviletsuses. Sõitnudki Mikk bussiga juba eelmisel päeval kohale ja mõelnud nii: ommigu ärkan tunnikese, vallamajas jutule saamiseks kulub veel 1h, et nad aru saaks, mis ma tahan +1h ja papre koostamiseks veel tund, poole tunniga jõuan bussile. rehnungi järgi peaks kella tollene buss sobima. old ju siis rasked ajad ning inimesed sõitnud bussidega hulgakaupa ja grupiviisiliselt, millest johtuvalt mõnigi kord kõik sõitasoovijad pardale ei mahtund. ettenägeliku inimesena (kes oskab kümne piires väheste vigadega arvutada) ostnud Mikk pärastlõunase bussiga tagasisõidupileti.

õhtu lõpuks külastand Mikk kohalikku lokaali ning mekkind täpselt ühe pitsitäie vägijooki. noh, et uni tuleks ja vererõhk perearsti etteantud parameetrite raames püsiks.

ommik üllatand Mikku enneolematu peavaluga. jääbki teadmata, mis jooki möödund õhtul lokaalis pakuti, ent kui retsepti kätte saaks, müüks peavalutablettide tootjaile kalli raha eest maha. kui need seda müstilist eliksiiri vaid tilgagi igasse õllepudelisse poetaks, peaks kohe tabletitootmisvõimsust kuuekümnekordistama ja dividendidest saaks aastalõpuks erastada terve Nigeeria.

vallamajja jõudnud Mikk planeeritust varem. saand kohe jutule, kahe minutiga mõistnud vallavalitseja asja olemust ning viienda minuti lõpuks valminud arvutis asjakohane dokument. hiirenool pressind PRINT nuppu ...

... alles siis tuld ERROR. kutsutud ITImees. üle keskmise kõhtukasvand isand ilmund peagi platsi, kiskund arvuti alasti ja sõna otses mõttes logind end üleni sisse. aind plätudes jalad jäänd protsessorite ja juhtmete vahelt paistma. ja no see kelmikas triip ka, mis allavajunud pükstevärvilt paljastab koha, kus kannikad teineteisest eralduvad. ITImehe ja masina intiimvahekord kestnud küll üüratult kaua, ent see-eest täiesti tulemustevabalt. tööle ei hakanud miski ja igi ning tolmuga kaetud ITT võtnud järsku oma uue armukese kaenlasse ja läinud tiirase mõmina saatel oopis minema.

kus äda kõige suurem, seal peldik lukus, ütleb Urvaste vanasõna ja õige kah! metsiku ajuragina saatel jõudnud vallavalitsejad geniaalse lahenduseni - kapialt sikutati välja trükimasin ja loomeprotsess võind alata. kuues eksemplar valminud juba nii väheste trüki- ja sisuvigadega, et selle võis "sordi alla" lugeda ning põgusast viivitusest kergelt ärritunud Mikk saand alustada tormijooksu bussijaama suunas, lahkelt lehvitavad ametnikud vallamaja ukselävelt pisarsilmil saatmas.

Mikk old spordipoiss ning näind lahkuva bussi tagatuled ilusti ära. läbirääkimised autot omavate lähi- ja mitteniilähisugulastega erilisi tulemusi ei andnud. nii asund Mikk teeäärde hääletama, et vast keegi viib Mustveessegi, sealt käib tihemini busse. seni paistnud päike kadus samal hetkel ja hakand sadama. mitte heldet seenevihma vaid kalland kohe mehe moodi.

üldse mitte üsnapea jäänd üks auto lõpuks seisma. "päris Mustveesse ei saa, aga peaaegu," kostetud Miku pärimise peale. ja oligi sõnapidaja mees - mõni kilomeeter enne Mustveed keeranud oma Opeli kenasti üle kaela kraavi. sõitjad pääsend oluliste vigastusteta, vaid Mikul old suuremat sorti muhk peas. autojuht paistnud üsna tusane, et alles olla pand mingid uued vidinad masinale külge ja nüüd siis sedasi... kuna rattad taevapoole pargitud auto sohver ei paistnud esmapilgul erilise naljamehena, jätnud Mikk soovituse "vaada kui hea võimalus prääga oleks kardaani vahetada" enda teada. kergitand kaabut ja vantsind Mustvee poole.

kui kõik eelnenu korraks unstada, jõudnud Mikk pikemate vintsutusteta õhtuks Tarusse. andku Pullerits ise andeks, aga oroskoope enam Mikk ei usu. isegi Favoriidi omi mitte!

Udulõpp

alguses ma arvasin, et tuleb järjekordne ja tavapärane reisilõpupäev, kus kaaslaste nägemise ning koduste mittenägemise ebaproportsionaalne suhe talitseb askeetlikkusele (kohatu oleks ju nii karmide meeste kirjeldustes kasutada sellist nannipunnlusest nõretavat väljendit kui "koduigatsus").

ja algus oligi libretole kohane: varajasele äratusele järgnes erimenüüga hommikusöök. muna oli tavpärase 5 asemel 7 minutit keeduvees leotatud, et maarjamaised sulgurlihased niipea ei unustaks Apu suguvõsa köögikunsti. mõõdukas shopping, et ühegi saarelkäinu riiul ei jääks punase bussi mudelita. ja et eestlane on juba tähtkujult rehepapp, ei akand ka metroo peale laristama ja lonkisime citytuuri peatusse. eilase pileti ostust pold veel ju 24h möödas, sestap tuleb pilet lõpuni ära kasutada :)

kauaoodatud bussiräbal kulges liigse kiirustamiseta Victoria Stationi suunas, milles omakorda lennujaama sõiduki väljumiskoha leidmine kujunes oodatust oluliselt keerukamaks ning väärikalt loivav samm tikkus üha pikemaks ning rutakamaks...

siinkohal on eriti paslik vinjeti korras pajatada lugu meie sõbrast Metuusalast (nime sai mees iseendast mõista seetõttu, et on sutsu pealt 300 aasta vana juba). kõrges eas isand leidis mullusuvel ühtäkki endast suuremat sorti reisikihu ning põrutas prouaga Šotimaale. sebisin neile piletivärke ja olin pehmelt öeldes pisut üllatunud kuulates planeeritud naasmispäeval telefonist Metuusalaäälset podinat lennukist mahajäämisest. hilinenud nemad toona 5 minutit tšekk inni ja edasine läbiöine bussireis Glasgow'st Londonisse ja lend Riiga on omaette lugu väärt...

meie lennujaama suunduv buss tõmbas takistusi ligi nigu pori valgeid pükse: küll kargas foorituli punaseks, küll tokerdas keegi jalus, igast harupeatusest tuli rahvast bussi lisaks ning üks krapsakam tütarlaps lasi korra bussil kinni pidada ning soetas kiirelt teeäärsest poest, paari kingi (AUSÕNA!). raske oli tol hetkel vaoshoituks jääda. Metuusala tunnustas vaid: "ma tean, mida te tunnete..."

mangusin küll bussijuhti, et tal on hää võimalus tosina eestlase (4 mingit võõrast selli juhtusid ka samale bussile) saatus päästa, kui kahe jalaga pedaalile litsub ja liikumistempo paranes, ent... pidurkääksatuse kostel peatus bussireo lennujaama väravas päris mitu minutit lubatust hiljem. ummisjalu jooksime bussist terminali, kohtumaks kräsupäise teenindajamürakaga, kes muigelsui mainis: "tsekk inni panin kinni juba minut tagasi." vaatasin kella ja torisesin, et minu kell küll nii palju ei näita. vana kääris ka käise üles, seiras uuri ja muheles edasi: "näe, nüüd juba 2 minutit tagasi!"

Metuusala säras üle kere nigu karraga kaetud keravälk...
kes usuks, et 100m rekord purustataks homme tulemusega 4,12?
A näe - tuusalavana parandas oma lennukist mahajäämise aega 5lt minutilt 2le ja selle peale, et ta rekordisabast tulevikus veel kalleid sekundeid maha ei lihvi mina küll mürki ei julgeks võtta...

märgatavalt lihtsam oleks old metsikule kassile rehaga sulavõid perse suruda, kui tollele ryanairi kõhtukasvand tohlakale selgeks teha, et ta võiks meid vaatamata napile hilinemisele siiski lennukile registreerida. saatis "tickets" leti juurde. salamisi lootsin, et sääl ehk pealik, kes lohutavalt õlale patsutab ja lausa käekõrval raudlinnuni talutab, ehk annab kingiks firmalogoga pastakagi ... sestap trügisin sabas passivast rahvahulgast ette. karmi olekuga peapäkapikk letis solvus seepeale ja komandeeris meid sabalõppu. ja veel teisegi korra. vahepeal tuli ritta muidugi teenindust vajavaid tegelasi juurde nagu vihma enne seeni... viimaks jutule pääsedes imestasin, millise hämmastava siirusega suutis habemik peita endas pulbitsevat kaastunnepuhangut meie äparduse üle ning sokutas meid mõõduka lisaraha eest järgmisele lennule.

lennule, milleni tollest hetkest oli jäänud pelgalt 18 tundi, mis tuli veeta armsas ja hubases Stanstedi lennujaamas. esmalt sõime, siis õppisime kõigi kuue poe kõigi toodete hinnad pähe, siis jõime, siis sõime, jõime, sõime, jõime, jõime ja jõime. vahepeal jõudis Dima ka ühele võhikust britile paarisaerulise tehnikat õpetada, vurades näitlikustamise mõttes pakikäruga selgees inimeste vahel mööda terminali ringi.

iiri pubi müüjatar oli esimesi õlleringe valades väga rõõmus ja abivalmis aga ükski heategu ei jää karistuseta ning annad kuradile sõrme - see võtab sõrmuse... jätmata pennigi jootraha jõime tolle kõrtsi sisuliselt kuivaks. seitsmest margist kolm said igatahes otsa.

"ooletus ees - õlletus järel" teatas Dima ja tellis 5 minutit enne kõrtsi sulgemist igale veel 2 ringi õlut. nagu ekskavaatori peitmine hambapastatuubi - just selline nägi välja kõrtsitibude võitlus eesmärgiga vabastada lokaal lõbusatest eestlastest. lennukini jäi veel 7 tundi...

nõrgemad isendid (nagu näiteks mina) langesid ebavõrdses võitluses väsimusega ning tukastasid Stanstedi kivipõrandal, mis üllatas üle keskmise kõvadusega ning patt oleks nuriseda, justkui oleks teine liigsoojaks köetud. vinskemad mängisid kaarte hommikuni. stardiks olid mänguvahendid hõõrutud õhukeseks kui siletiterad.

ennelõunal Riiga jõudes oli laul läbi. kes ei juhtind bussi, tikkus norskama. kodukamar saabus mõningase viivitusega, ent ükski reis pole igavesti kestnud. seni :)

uued alagrupivastased Armeenia ja Hispaania tekitavad minus õrna kahtluse, et kirjeldatud jaburuste jada tolle totra kooslusega ei pruugi viimaseks sellelaadseks jääda...