vanaema

alguses ma isegi kartsin natuke.

ei, mitte vanaisa, kes oli otse ütlemisega ja õrnalt roppki (nuss pidi noorelt nunnu olema, teatas ta mulle, kui olin algkoolipoiss). veel vähem vanaema, vaid kodulinde. täpsemini kalkuneid. vanaema juures oli mitu suurt kulu, kes mulle klutieas tuupi tegid. ja üks kuri kikas oli ka vahepeal. aga tema oli aind kuri neile, kes teda kartsid (seega - mulle).

ja natuke kartsin suitsusauna ka. seal hakkasid silmad vett jooksma ja kuum oli ja kuidas ma ka ei pingutanud, siis tahmases eesruumis kuivatamise-riietamise tulemusena olin ma tuppa jõudes alati märkimisväärselt mustem, kui sauna minnes.

lisaks oli seal hobune Pimbu ja sinine mosse Lisa - mõlemaga oli tontlikult põnev ratsutada. parim vanaema juures oli aga vanaema ise. lumivalgete juuste, kortsulise näo ja heliseva valju häälega. kord läksin isegi Muna Ottiga sõitlema, et kummal meist on kõige vanaemam vanaema. vaidlused vähenesid, kui Ott ise paar korda kohal käis ja lõppesid sootuks, pääle pliidil küpsetatud südamekujuliste pannkookide maitsmist.

üksvahe elas vanaema ka meie juures. pildus kartuleid vastu seina (see olla täpseim viis tuvastamaks, kas pajas podisevad mugulad on piisavalt pehmeks keenud) ja tükkis põrandale nina nuuskama (no kesse hakkab sakste moodi rätikuga peenutsema - näpuga üks ninapool kinni ja ...). minu tattninalikku küsimust "ega sa prügikasti veere pääl pole" tuletas memm tihti muhedusega meelde.

kord ommikuse kooli bussi peale tõtates kuulsin laudast laulu: "käi perse uhkse ratsanik ...." võimatu, et varajane tund enam seejärel tusune tunduks!

lüpsan aasal lehmi
mõtlen sinu pääl,
kirjutan su nime
lehma sita pääl

taevas ajab pilve
hakkab sadama,
ajab sita lak'je
üten nimega

...

kord keetnud onu Enn farmi juurest toodud loomapäid, kanadel hea nokkida. et linnukesed maitsvat koljusisu paremini kätte saaks, hakkas Enn päid pisemaks raiuma. lehma pea pakule, kirves õhku ja ... ootamatult pakule palukest nokkima küünitanud kanal nina maha, näuhti! "Imä, pane pada tulele, täämpa sööme kanasuppi" jäi vaid hüüda.

päev hiljem märkas Enn, kuidas lauda ette poetatud kolpade kallale tikkusid hoopis kajakad ja ajasid munejarahva sootuks minema. onu Enn, jahimehe poeg ning jäägri pojapoeg, rapsas püssi ja läks õue. köögis askeldanud vanaema kuulis paari pauku ja Ennu häält "Imä, pane pada tulele!"

"Kas sa pojake tahad kajakast suppi keeta?" üllatus memm. tegelikult oli Enn muidugi kajaka asemel kana lasknud ja kukesuppi said nad tol ning vist veel mõnel järgneval päevalgi süüa.

vanaema krutskitest saaks raamatu kirjutada. mitte ilmarahvale, vaid endile. aidake meenutada, kirjutame!

ja vanaema leib!
lõhnav. plekise vormi järgi kandilise põhja ja kumera katusega. koor krobeline, servast mõranenud - nagu väike kraav kohe. õnnestus leiva ahjust võtmise ajal kohal olla, sai ka karaskit. suhkruga. sõbrad, mäletate!?



mekkida ei saa sellist leiba enam kunagi, aga maitse ei unune!
nagu ka VANAEMA!

bändipoov

katsetan linki