apelsilandia

alguses oli mul kohutav uni. muidugi mitte piisav, et katta või vähemalt osaliseltki varjata süvenev pohmakas. uni, olgugi ta kõikvõimas, oli sunnitud järk-järgult taanduma pead tõstva gruuzia sõbra pohmelidze ees. retoorika jah - pea rippus rudimendina keha otsas, mis tõstmisest sa räägid. kui siis, eileõhtusest...

õrnemagi häbita pean tunnistama, et taaskord sai end loetud tundide eest kohusetundlikult täis kaanitud. olen varemgi siin deklareerinud, et kaasaegne, ent edukas mees, alludes sotsiaalsele survele, peab vähemalt niipalju jooma, et naine taararahast ära elaks. muidu peetaks teda saamatuks. valdav osa mu sõpru on saamakad (või mis oleks saamatu vastand? saaja? ei see oleks enamuse puhul liialdus... krt, keel või asi)

vahin arvutit. tegelt vale ju - ekraani vahin, arvutiks nimetatu on laua all ja parimal juhul võiks toda vahtida mu munad. kui neil trussikuist päitseid poleks. las põlv vahib. põlvneme...

kui ekraan saaks mind vastu vahtida, näeks ta enda ees kaadrit Mr. Sofa ja Õiekese (Sepp/Avandi) loo järgselt pressikalt. klaasistunud pilk, iga silm omas suunas ja isegi mitte jõllitamas, vaid pigem unisena peas pesitsemas. ekraan kiljataks. hea, et ekraanid ei suuda oksendada.

adumatul moel olen eksinud oma lemmikpronosaidilt ryanairi võrgukottu. krdi pop-upid talutavad pisutki tudisevamate kätega vendi mööda internetiavarusi kuhu aga ise soovivad. nagu juhtkoer pimedaid. mõtle kui pull, kui juhtkoer oleks kiusliku loomuga. vai ta ema elaks kohaliku litsimaja taga. seleta siis kodus...

üks silmadest, too tublim ilmselt, hakkas tasapisi seletama, et iirlaste au ja uhkus, lennukitele seisukohti peatselt müüa planeeriv õhulaevatsunft, müütab omi naeruväärselt ahta põlveruumiga istmeid, samavõrd kasina hinna eest. aegu tagasi käidi sedasi portugalis (live forever fiat multpla! das bjuuti). tagasihoidlike rehkenduste tagajärel selgus, et tiba rohkem kui tuhande krooni eest võimaldataks lennata sinna ja tagasi. kõne Kalefile päädis ümberarvutustega. tulemuseks bronn riia-stansted-agadir. mõjutatuna kalefi soigumisest stangedest, katlast, lumefreesist, pinnust, kalkulatsioonidest, tööst, rahast ja kodumaast, soetasin edasi-tagasi pileti. madis teda võtku.

...

õhukesele õhtusele mao seespidisele pipraviina spa-le järgnes tirisev öö (sest hommikuks ei luba minu tõekspidamised kella viit kuidagi pidada). mikk - nagu lapsed, kassid, koerad ja rotid ikka - tundis ära, kus on haige koht; kuna laev hakkab uppuma; kuna peremees koju tuleb ja räuskas sellegi osa ajast, mis algselt unele oli mõeldud.

kui Mannist mahitatud suitsupausid välja arvata (alati tuli neid teha vahetult peale lumetormist tingitud sita nähtavusega teel mõnest rekkast, bussist, sahast, buldooserist raske vaevaga möödumist, et siis mõni kilomeeter hiljem sama monstrumi sabas uut manöövrivõimalust passida) läks reis riiga nagu õlitatult. kiluleivad tuleks patendeerida enne, kui lätlased neist haisu ninna saavad. vbl on hilja...

kvartett ostlemishuvilisi eestlasi konutas jurmala maantee äärse Rimi uksetaguses parklas tubli pooltund enne selle ametlikku avamist. pedenäoga turvatöll vahtis väärikalt kella, pidas kandva pausi, vaatas veel korra, et alles siis külmas kügelevate klientide ees kaubakeskuse uksed lõppeks lahti lukustada. tema päev oli korda läinud. kõik nägid, ja veel enam tundsid, et võim on tema käes. ja võti.

kui lätlasel sünnib laps, unistab ema õndsushetkel, vastset tupevõiga kaetud käuksudes imemisliigutusi harjutavat maimukest rinnale surudes vaid ühest - saaks mingu lapsestki lennujaama sahajuht. amet, mis varjutab kaugele enda taha nii tippmodelli kui presidendi kutse. mis võiks olla üllam, kui sahistada (tegevusvorm nimisõnast sahk) mööda aerodroomi. kuhjates teavast pudenend valget ollust enda ette. kord viirutades, seejärel uuesti kuhjates sademeid. mängida pudemetega nagu kass hiirega.

saime ikka pikalt sahkurite kummastavat elu jälgida, sest lend londonisse viibis. ilmselgelt nondesama arengupeetusega sahameeste pärast, kelle kulgemises mööda lennuvälja võis kõike muud leida, kui loogilisust, mõttestatust või üldse mingitki eesmärki. amööb võidaks neid IQ testis mäe-, kui mitte ookeanikõrguselt.

tuleb nelke viia tollele, kes leiutas solitairi. tollele ka, kes selle mu nokia telefoni taipas istutada. muidu poleks lennujaama peldikut roojates midagi teha old. vineerseina taga kirjeldas sama põhitegevuse kõrvalt telefonipokkerit mängiv Kalef oma virtuaalvastaste elukäiku. jääbki arusaamatuks, miks vinnilise näoga lätlane kogu selle aja ootas, korduvalt lukustatud uksi katsus, et siis hiljem mu odöörides urineerida. kõrval oli 2 vaba pissuaari. lätlane! ju kukkus sahajuhi eksamitelt läbi.

jätkub...

Uvažajemije ženžiinõ

uvažajemije ženžiinõ!

nagu vanasti öeldi.

ehk kaasaegsemalt - lugupeetud, - ma ütleks isegi - naised!

kuigi, ja ma ilmselt ei ülehinda olukorra tõsidust, peaks ütlema hoopis - või lausa, väga lugupeetud naised!

sealjuures, ma rõhutan, oleks täpsem veel öelda - ja mitte vähemtähtis ka mõelda - väga vähe lugupeetud naised!

aga mitte, et teie vaprus või teisisõnu panus (see tähendab osavõtlikkuse määr), poleks piisav või ebaküllaldane täismõõtmeliseks lugupidamiseks, vaid teatav ajutine ebamugav elutempoline progress on mõnes mõttes, ma ütleks ajalisi ressursse pärssinud, misläbi lugupidamiseks planeeritud aeg on lugupidajates - ma pean silmas ennast, aga mitte ainult, vaid olles siin esindajana, teisisõnu saadikuna, ka kogu meeskollektiivi üldse - kärbitud elutegevuslike tegevuste tõttu minimaalseks, et mitte öelda fataalse piskuni.

kokkuvõttes, mis võtab kokku minu mõttekäigu teist, lugupeetud - aga nagu ma ennist juba selgitasin: teenimatult vähe lugupeetud - naised, tahaks ma öelda, et naised, keda ekslikult ebalugupidavalt tituleeritakse ka õrnemaks sooks, väärivadki, ma usun, lugupidamist. siiski.

selle lühikese, - ja andke andeks-, napisõnalise lihtsa tänuga tahakski ma tänada ja väga; ja suur tänu öeldes õnnitleda teid, naised (kellest lugu pidamisest ma põgusalt ennist üht teist mainisin) ning ühtlasi soovida head rahvusvahelist kõigi töötavate naiste täieliku solidaaruse päeva, ma mõtlen küll.

aitäh ja tänan. ka

siiski, aga ma ütleks, lill.

teie Arnold