Marat on

alguses mul põld õrnemat aimuki, mitte põgusamat pelgustki, et toosama totter tõbi võib olla viiruslik; märkimisväärselt nakkav! ja mitte ainult kokkupuutel vaid isegi peris kaugelt.

meenub, et aasta siis võis olla kuskil sajandialguse kanti, mil Tarbatut valitses veel Tarmukas Tamara Edimene ja ise olin ühes tundmatuks jääda soovivas supivabrikus reklamjääri auvääritus ametis ametis. et aga toosama supivabrik vorpis kogu maratoonarite triumfiraadile soljakat perast pingutust voldivahele pistmiseks, siis hakkas mul kolmveerandkogemata lepingu tagumises kuuendikus silma punkt, misläbi leemekulbiliikutajate tsunft võiks,  et mitte lausa peaks, vastukaaluks kõigele sellele pisaraterikkale sibulakoorimisele, aga ka näppenüristavale põrknariivimisele saatma oma esinduse võistlusrajale ...

esimest korda toda mõtet töökollektiivis presenteerides oli vastuvõtt samavõrd tolereeriv kui Vambolale faksi saatmise ebaefektiivust selgitades. rõve sõim serbohorvaadi keeles kõlanuks pigem tunnustusena. poolehaoidjate armaada, mida noorukesel reklamistil oli tolles suures vabrikus niigi rõhuvalt  raske üle tuhande pea hoida, kahanes märkimisväärselt allapoole teist algarvu ...

aga nagu me kõik teame taga-inda vanasõnast on ullul ja aurul palju jõudu. ja iseäranis jõustpakatav on olukord, kui ull on aru all. kätt südamele pannes võin häbitundega tunnistada, et sedalaadi dopingust põld ma puhas ei toona, ega paartuhat korda hiljemgi ... ja nii see maratonismipisik majja toodi.

algatuseks sai tuhade isaanda tollendal aastal (vahetult peale Konstantin Koledat aga enne Vladimir Võigast) leitud paar õnnetut (aitüma Pontus ja Tinku), kes päält jutustust  "jalgrattal ON võimalik ilma orjatööliste panuseta läbida kuus tosinat kilumeetirt" jätsid minestamata ja hullemgi veel: olivad nõus seda enda töntsivõitu ihuga tõestama...

tänaseks on sellest saanud õige mittu  päeva ja rohkemgi veel. soliidsem osa seltskonnast on väärikalt kõhtu kasvanud, ent seegi pole suutnud talutavat piiri panna nakkuslikule maratonismile. inimesel käivadki, hulgakaupa ja grupiviisiliselt iseend trillimas, enamvähem kvartaalselt. mitte ainult jala vaid nii suuskeil kui rattaga. ime, et ratsa mitte! ja kauks sedasigi ...

olnule üleõla kaedes meenub ühtteist. Kadaku juubelilaud, kust koidukiirte ahetuses otse rajale mindi (paraku juubilarita _ Põhjatallinnal läks veel dekaad tuvastamaks, et Andu on aeglane); väärt totsik kevamärga, mida Länks õngitsema kiirustas ja mida paar hapravõitu ribi põle siiani unustand; liigselt liivimaa palsamisse kiindunud  "veenrenennestartiülekaelapervestallakasvõi" sõber; vihas võssa pillutud "vokid", vända otsa kukkumised, üksikud männimüksamised  ... see kõik ei mahu lühikestesse lõikudesse, aga kamraadkonna memooria kirgastub märksõnadegagi ...

täna, järjekordse suusalaulupeo järel jäin nostalgitsema. et mis oleks kui ... kas supikeetjate armuannita põlastaks siiani tervisespordi maski pagevaid nartsissismi ohvreid või olnuks massipsühhoosile alistumine vaid aja küsimus? ja sõidaksime ikkagi. hulgaviisil ja grupikaupa?

katk levib. kaalu ja vanust pärimata. olge hoiatatud! põgenege, kuni veel suudate. jookske ära -ups! see tähendab magage maha, rutjuge diivaneid ja põõnake padjus. kuniks suudate vastu panna, pole meie hõim veel hukkund. aga kui langeb ka viime laiskvorst ... siis kutsuge, kutsuge mind, ma pistan vähemalt selle vähevääritu hetke pildi sisse :)

ma rat

8712

Rekand Katrin

3:12:13.9

9280

Lokk Allan

3:09:37

8776 Juntson Ülle 3:32:51

9642 Rauk Marit 3:08:05

8522 Bitter Tiina 2:57:25

7003

Mändmets Mikk

3:16:24

Pilte

Mõned fotod sikutasin üles

Nädalavahetuse orjatööst Kambja paruni laksuva piitsa all.

Enne toda oli Püüton end näitama tuld.

.

Vanurite pallilahing ka siin.

.

Varasemast mammi juubli.

.

ligipääsuks: pilt / pilt

apelsilandia

alguses oli mul kohutav uni. muidugi mitte piisav, et katta või vähemalt osaliseltki varjata süvenev pohmakas. uni, olgugi ta kõikvõimas, oli sunnitud järk-järgult taanduma pead tõstva gruuzia sõbra pohmelidze ees. retoorika jah - pea rippus rudimendina keha otsas, mis tõstmisest sa räägid. kui siis, eileõhtusest...

õrnemagi häbita pean tunnistama, et taaskord sai end loetud tundide eest kohusetundlikult täis kaanitud. olen varemgi siin deklareerinud, et kaasaegne, ent edukas mees, alludes sotsiaalsele survele, peab vähemalt niipalju jooma, et naine taararahast ära elaks. muidu peetaks teda saamatuks. valdav osa mu sõpru on saamakad (või mis oleks saamatu vastand? saaja? ei see oleks enamuse puhul liialdus... krt, keel või asi)

vahin arvutit. tegelt vale ju - ekraani vahin, arvutiks nimetatu on laua all ja parimal juhul võiks toda vahtida mu munad. kui neil trussikuist päitseid poleks. las põlv vahib. põlvneme...

kui ekraan saaks mind vastu vahtida, näeks ta enda ees kaadrit Mr. Sofa ja Õiekese (Sepp/Avandi) loo järgselt pressikalt. klaasistunud pilk, iga silm omas suunas ja isegi mitte jõllitamas, vaid pigem unisena peas pesitsemas. ekraan kiljataks. hea, et ekraanid ei suuda oksendada.

adumatul moel olen eksinud oma lemmikpronosaidilt ryanairi võrgukottu. krdi pop-upid talutavad pisutki tudisevamate kätega vendi mööda internetiavarusi kuhu aga ise soovivad. nagu juhtkoer pimedaid. mõtle kui pull, kui juhtkoer oleks kiusliku loomuga. vai ta ema elaks kohaliku litsimaja taga. seleta siis kodus...

üks silmadest, too tublim ilmselt, hakkas tasapisi seletama, et iirlaste au ja uhkus, lennukitele seisukohti peatselt müüa planeeriv õhulaevatsunft, müütab omi naeruväärselt ahta põlveruumiga istmeid, samavõrd kasina hinna eest. aegu tagasi käidi sedasi portugalis (live forever fiat multpla! das bjuuti). tagasihoidlike rehkenduste tagajärel selgus, et tiba rohkem kui tuhande krooni eest võimaldataks lennata sinna ja tagasi. kõne Kalefile päädis ümberarvutustega. tulemuseks bronn riia-stansted-agadir. mõjutatuna kalefi soigumisest stangedest, katlast, lumefreesist, pinnust, kalkulatsioonidest, tööst, rahast ja kodumaast, soetasin edasi-tagasi pileti. madis teda võtku.

...

õhukesele õhtusele mao seespidisele pipraviina spa-le järgnes tirisev öö (sest hommikuks ei luba minu tõekspidamised kella viit kuidagi pidada). mikk - nagu lapsed, kassid, koerad ja rotid ikka - tundis ära, kus on haige koht; kuna laev hakkab uppuma; kuna peremees koju tuleb ja räuskas sellegi osa ajast, mis algselt unele oli mõeldud.

kui Mannist mahitatud suitsupausid välja arvata (alati tuli neid teha vahetult peale lumetormist tingitud sita nähtavusega teel mõnest rekkast, bussist, sahast, buldooserist raske vaevaga möödumist, et siis mõni kilomeeter hiljem sama monstrumi sabas uut manöövrivõimalust passida) läks reis riiga nagu õlitatult. kiluleivad tuleks patendeerida enne, kui lätlased neist haisu ninna saavad. vbl on hilja...

kvartett ostlemishuvilisi eestlasi konutas jurmala maantee äärse Rimi uksetaguses parklas tubli pooltund enne selle ametlikku avamist. pedenäoga turvatöll vahtis väärikalt kella, pidas kandva pausi, vaatas veel korra, et alles siis külmas kügelevate klientide ees kaubakeskuse uksed lõppeks lahti lukustada. tema päev oli korda läinud. kõik nägid, ja veel enam tundsid, et võim on tema käes. ja võti.

kui lätlasel sünnib laps, unistab ema õndsushetkel, vastset tupevõiga kaetud käuksudes imemisliigutusi harjutavat maimukest rinnale surudes vaid ühest - saaks mingu lapsestki lennujaama sahajuht. amet, mis varjutab kaugele enda taha nii tippmodelli kui presidendi kutse. mis võiks olla üllam, kui sahistada (tegevusvorm nimisõnast sahk) mööda aerodroomi. kuhjates teavast pudenend valget ollust enda ette. kord viirutades, seejärel uuesti kuhjates sademeid. mängida pudemetega nagu kass hiirega.

saime ikka pikalt sahkurite kummastavat elu jälgida, sest lend londonisse viibis. ilmselgelt nondesama arengupeetusega sahameeste pärast, kelle kulgemises mööda lennuvälja võis kõike muud leida, kui loogilisust, mõttestatust või üldse mingitki eesmärki. amööb võidaks neid IQ testis mäe-, kui mitte ookeanikõrguselt.

tuleb nelke viia tollele, kes leiutas solitairi. tollele ka, kes selle mu nokia telefoni taipas istutada. muidu poleks lennujaama peldikut roojates midagi teha old. vineerseina taga kirjeldas sama põhitegevuse kõrvalt telefonipokkerit mängiv Kalef oma virtuaalvastaste elukäiku. jääbki arusaamatuks, miks vinnilise näoga lätlane kogu selle aja ootas, korduvalt lukustatud uksi katsus, et siis hiljem mu odöörides urineerida. kõrval oli 2 vaba pissuaari. lätlane! ju kukkus sahajuhi eksamitelt läbi.

jätkub...

Uvažajemije ženžiinõ

uvažajemije ženžiinõ!

nagu vanasti öeldi.

ehk kaasaegsemalt - lugupeetud, - ma ütleks isegi - naised!

kuigi, ja ma ilmselt ei ülehinda olukorra tõsidust, peaks ütlema hoopis - või lausa, väga lugupeetud naised!

sealjuures, ma rõhutan, oleks täpsem veel öelda - ja mitte vähemtähtis ka mõelda - väga vähe lugupeetud naised!

aga mitte, et teie vaprus või teisisõnu panus (see tähendab osavõtlikkuse määr), poleks piisav või ebaküllaldane täismõõtmeliseks lugupidamiseks, vaid teatav ajutine ebamugav elutempoline progress on mõnes mõttes, ma ütleks ajalisi ressursse pärssinud, misläbi lugupidamiseks planeeritud aeg on lugupidajates - ma pean silmas ennast, aga mitte ainult, vaid olles siin esindajana, teisisõnu saadikuna, ka kogu meeskollektiivi üldse - kärbitud elutegevuslike tegevuste tõttu minimaalseks, et mitte öelda fataalse piskuni.

kokkuvõttes, mis võtab kokku minu mõttekäigu teist, lugupeetud - aga nagu ma ennist juba selgitasin: teenimatult vähe lugupeetud - naised, tahaks ma öelda, et naised, keda ekslikult ebalugupidavalt tituleeritakse ka õrnemaks sooks, väärivadki, ma usun, lugupidamist. siiski.

selle lühikese, - ja andke andeks-, napisõnalise lihtsa tänuga tahakski ma tänada ja väga; ja suur tänu öeldes õnnitleda teid, naised (kellest lugu pidamisest ma põgusalt ennist üht teist mainisin) ning ühtlasi soovida head rahvusvahelist kõigi töötavate naiste täieliku solidaaruse päeva, ma mõtlen küll.

aitäh ja tänan. ka

siiski, aga ma ütleks, lill.

teie Arnold

AGADIR

alguses ma ei tea ise ka mida ma arvasin, aga Kalefi mahitusel olid õhtuks lennupiletid suunal Riia-London-Agadir ostetud.

Nüüdseks reisilgi käidud. lugu ise hiljem. Pildimassiiv siin: http://www.kringel.ee/pilt/Agadir/album/index.html

kuula

http://ice.postimees.ee:8000/stream2.ogg

vanaema

alguses ma isegi kartsin natuke.

ei, mitte vanaisa, kes oli otse ütlemisega ja õrnalt roppki (nuss pidi noorelt nunnu olema, teatas ta mulle, kui olin algkoolipoiss). veel vähem vanaema, vaid kodulinde. täpsemini kalkuneid. vanaema juures oli mitu suurt kulu, kes mulle klutieas tuupi tegid. ja üks kuri kikas oli ka vahepeal. aga tema oli aind kuri neile, kes teda kartsid (seega - mulle).

ja natuke kartsin suitsusauna ka. seal hakkasid silmad vett jooksma ja kuum oli ja kuidas ma ka ei pingutanud, siis tahmases eesruumis kuivatamise-riietamise tulemusena olin ma tuppa jõudes alati märkimisväärselt mustem, kui sauna minnes.

lisaks oli seal hobune Pimbu ja sinine mosse Lisa - mõlemaga oli tontlikult põnev ratsutada. parim vanaema juures oli aga vanaema ise. lumivalgete juuste, kortsulise näo ja heliseva valju häälega. kord läksin isegi Muna Ottiga sõitlema, et kummal meist on kõige vanaemam vanaema. vaidlused vähenesid, kui Ott ise paar korda kohal käis ja lõppesid sootuks, pääle pliidil küpsetatud südamekujuliste pannkookide maitsmist.

üksvahe elas vanaema ka meie juures. pildus kartuleid vastu seina (see olla täpseim viis tuvastamaks, kas pajas podisevad mugulad on piisavalt pehmeks keenud) ja tükkis põrandale nina nuuskama (no kesse hakkab sakste moodi rätikuga peenutsema - näpuga üks ninapool kinni ja ...). minu tattninalikku küsimust "ega sa prügikasti veere pääl pole" tuletas memm tihti muhedusega meelde.

kord ommikuse kooli bussi peale tõtates kuulsin laudast laulu: "käi perse uhkse ratsanik ...." võimatu, et varajane tund enam seejärel tusune tunduks!

lüpsan aasal lehmi
mõtlen sinu pääl,
kirjutan su nime
lehma sita pääl

taevas ajab pilve
hakkab sadama,
ajab sita lak'je
üten nimega

...

kord keetnud onu Enn farmi juurest toodud loomapäid, kanadel hea nokkida. et linnukesed maitsvat koljusisu paremini kätte saaks, hakkas Enn päid pisemaks raiuma. lehma pea pakule, kirves õhku ja ... ootamatult pakule palukest nokkima küünitanud kanal nina maha, näuhti! "Imä, pane pada tulele, täämpa sööme kanasuppi" jäi vaid hüüda.

päev hiljem märkas Enn, kuidas lauda ette poetatud kolpade kallale tikkusid hoopis kajakad ja ajasid munejarahva sootuks minema. onu Enn, jahimehe poeg ning jäägri pojapoeg, rapsas püssi ja läks õue. köögis askeldanud vanaema kuulis paari pauku ja Ennu häält "Imä, pane pada tulele!"

"Kas sa pojake tahad kajakast suppi keeta?" üllatus memm. tegelikult oli Enn muidugi kajaka asemel kana lasknud ja kukesuppi said nad tol ning vist veel mõnel järgneval päevalgi süüa.

vanaema krutskitest saaks raamatu kirjutada. mitte ilmarahvale, vaid endile. aidake meenutada, kirjutame!

ja vanaema leib!
lõhnav. plekise vormi järgi kandilise põhja ja kumera katusega. koor krobeline, servast mõranenud - nagu väike kraav kohe. õnnestus leiva ahjust võtmise ajal kohal olla, sai ka karaskit. suhkruga. sõbrad, mäletate!?



mekkida ei saa sellist leiba enam kunagi, aga maitse ei unune!
nagu ka VANAEMA!