Keppi!

et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, pean ma alustama sellest, kuidas me 1kord ärra Ylemusega sõitsime Kölni. miskit asja toidumess oli seal. töömant suurem seltskond taheti kupatada Estonian Aeruga talnast fankfurti ja sealt siis raudruunaga Kölni. kergemat sorti aritmeetika ning paar tundi interneti sügavustes andis tulemuseks, et enamvähem sama kopka eest, mis eesti aer küsib, saab ka natuke teist marsruuti pidi. näiteks Baltic Airiga riiast viini, sealt bussiga bratislavasse, seal ööbida kesklinna apartemendis, käia vaadata ära meie jalkakoondise mäng, sõita tagasi viini, lennata Germanwingisiga otse Kölni ja jõuda (küll esmaspäeva varahommiku asemel juba reedel startides) õigeaegselt tööpostile (loe: Anuuga messile õlut degusteerima).

ja kõik olekski nii läind, kui lätlane poleks avastand, et jätaks õige viini lennu ära ja saadaks meid oopis kopenhaagenisse. et sealt kohe partnerraudlind viib meid viini. väike ring, ent ajakaotus vaid tunnikest 2, pole teil häda. topitigi meid kopenhaageni lennule, mis oli pehmelt öeldes tihedalt asustatud ning me saime istuda mingil taburetti meenutaval lisaistmel peldikuukse ees. arvestades meie tagasihoidlikku kehakaalu, oli 1 meist sisuliselt peldikus sees ning teine terve tee näoga vastu tillukest illuminaatorit nagu lapsed, kui nad seda toredat "litsuvastuklaasininalaiaks" mängu mängivad.

ega kopenhaageni lennujaamas jooksmine ühest otsast teise pole ei tüütu ega kurnav ning mina suurt ei nurisekski, kui just....
edasilendu hoiti ikka vajalikud minutid kinni ning lätist tulijad jõudisid higilehaste ning tagurpidi lõõtsutatud kopsudega pardalegi. ametitädid lennukininas sebisid ja seletasid midagi toredas fitsu keeles ning ma võtsin kohustuseks võllanalja teha, et ju nad meid veel maha viskavad... viskasidki :) lätlane andis küll meile piletikontsu aga unustas miski garantiikirja vai midagi sellesarnast, noh et maksab ka meie sõidu eest.

järgmised 8 tundi möödusid kopenhaageni aeropalees. tõsine koloss. ölu maksab 100 eestiraha. viini saime natuke hiljem loodetust. 10 tundi või nii. siinkohal hüppan ma ajas edasi ja jätan kirjeldamata tollee reisi edasise kulu, mis oli ka tore, ja jõuan käesoleva aasta maipühadesse. kuna lätlased (kartes mu kohtuhagi kirjeldatud haagi eest taanimaale) pakkusid meile leevenduseks tasuta lendu kuhuiganes lätlane otse lendab ja sellest kevadest hakkas ta lendama simferoopolisse, siis "pervamai" vastu jaltas ei old meil miskit. võtsime veel Mulgi ja Paasigi kaasa ja sattusimegi nostalgialinna, millest kirjutan ehk mõni teinekord ise või loodame härdalt kõik koos, et isand Mulk kübersule võtaks, sest temaga juhtus seal kordi põnevamaid seiku.

vanasõna ütleb, et p(v)ill tuleb pika (t)ilu peale ja õige kah. igatahes manitsen ma kõigi kaaskodanikke korralikkusele ning vältigem omakeelseid obstsöönsusi väljamaal, kus arvad, et keegi niikuinii sellest aru ei saa. muidugi on hea ahnele taksojuhile ise tänulikult naeratades soovida "et su ront põlema läheks" ning mõnele vastuastuvale eriti eesrindlikule neidisele midagi kiitvat ta piimanäärete kohta kosta, aga...

eks me old ka mitu päeva juba kodmaistest naisinimestest eemal olnud ja sõitsime trolliga (loe:trolliga!) simferoopoli kesklinnast lennujaama poole (mis muide on nii pika ruleerimisrajaga, et lend riiast sinna kestis sama aja, mis manööverdamine maabumisraja otsast terminalini). troll oli täidetud kohalike tädidega, kelle parim enne oli suhteliselt möödas ning arutelu käis valjul häälel selges eesti keeles (millest ukrainlane ju aru ei saa!) teemal, kuna ja keda siit üldse karata kannataks. siis järsku ühes peatuses hakkas meie trolli ronima väga kena neidis. "vat nüüd saab keppi" avaldasin mina lootuslikkalt. "minu käest vä?" päris trolliastund neidis. (pildil. parempoolsem)

minu õnneks neiu, kes oli eestist pärit aga viimsed 3 aastat lihtsalt oma peikaga sealmaal eland, oli kaasmaalaste juhuslikust nägemisest sedapalju rõõmus, et unustas mu mainitu. siit moraal, ärge mögisege - igas sadamas on ju eestlane.