Muzi, Vetsu Muzi

nüüd see siis juhtus. juba pikemat aega oli ta ähvardanud, korduvalt oma tööülesannetel viilinud, ütleks lausa tööluusinud, aga seni piisas korrale kutsumiseks vaid valjust noomitusest. pühapäeva hommikul leidis aset täisstreik ning viisaastaku plaani täitmine seati tõsise kahtluse alla. seal ta siis könutas sõnagi lausumata ning mullitas aind melanhoolselt. sedagi vahepeal. küsisin eidelt, ehk on midagi sapist ütlemist olnud hiljuti või muul moel teotanud truud alamat - õiget vastust nagu ei saanudki. pobin käis midagi mustsõstardest või marjapõõsalehtedest. igatahes tegi kõik see lugu väga tuska, sest oli hommik ja oleks väga vaja olnud, et protseduurid käiks harjumuspärast laadi.

kui kellelgi veel arusaamatuks on jäänud (võeh kui tuhmid te sel puhul ikka olete), siis jutu sihitiseks me peldiku pärl - pott. Länx arvas juba alguses, et nii odav pott kaua ei tööta ja paras talle. et nii täpselt arvas. kuivõrd ihusisene rõhk ähvarduslikult kasvas ning nagu Karlssongi teadis, et pruugi kaitseventiilidele lõpatuseni lootma jäädes olukord õnnelikult lõppeda, sõitsime ära maale. enne veel puistasin tõrkujale lepituseks mõnusat lahustamispulbrit kõhtu, et küllap leebub ajapikku.

setomaa on ka iiglama tore maa, aga seal on elu raske. eided laulavad maast madalast oma leelolaule koguaeg (Länx arvas, et see leelotamine ongi räpi eelema, aga temale tuleb andeks anda, sest tema sõitis juba noores põlves sealmail muhuga (ise ütles) ja tema vaimne stabiilsus pole aastatega põrmugi kasvanud) ning mehed kui ei joo, siis kaklevad. a proovi sa mitte juua, kui lähed küsid eidelt näiteks kella, siis see leelotab sulle poole eepose pikkuse laulujoru ning sa ei jõuagi spordiuudiste ajaks telerini. seetõttu setu mehed kas joovad või kaklevad. või joovad ja taplevad samaaegselt (see on edasijõudnutele). ning kui laps kurdab emale, et kõht on tühi, siis viimaselt kostus vaid hea soovitus - laulame.

kõike seda sain ma täpsemalt teada kuna käisin Obinitsas leelotükki TAARKA vaatamas. just nimelt vaatamas, sest minu jaoks oli pink pandud kõige kaugemasse nukka, 4 lepa alla ja tuhat tänu tugevale tuulele, igatahes ei kuulnud ma sõnagi teksti, ehkki nondest kiledahäälsetest lauludest ei päästnud lepad kah. muigasin ikka kaasa kui ülejäänud rahvas laginal naeris, küllap oli naljakoht. mudu arvavad, et ma ei saa setukeelest äkki aru. vaheajal sai pekileiba ja miski raamatu, kus näitemängu kulg lühidalt oli kokku võetud - nii sain kenasti aru, mis toimub. vist.

kerge värinaga hinges koju saabudes tegin esimese visiidi streikijani. sama seis, isegi hullem - ei mulksund ka enam. täna käisin poes, et vast soovitavad mingit erikanget keemiat, mis terve poti sekundipealt ära lahustab, jääks vaid suur auk, kuhu saab uue peale istutada. letitagune hüljes (no täpselt sellised hülgevuntsid olid vanal) teadis täpselt mida vaja, läks podisedes kuskile taha ning tuli nostalgilise varretatud kummilutaga välja. "25 krooni ja sitt lippab," muheles morsk. ja tal oli õigus.

meenus naljand, kus torumees võtab omale õpipoisi. läävad siis kuskile väljakutsele. vana ronis kuskile torusse ja alt hõikab aind "torutangid" "nüüd näpitsad" "2 muhvi" "teipi" jne. lõpuks ronib üleni sitasena august välja kostab isalikult "õpi poiss, mudu jäädki eluläbi tööriistu kätte andma"