Jõuluks koju

algul ma olin nagu täitsa pahane, kui eessõitev rattur oma masina nii alatult maha jättis. enne seda kõike sõitis to noormees päris normaalsel kiirusel toredat sügismaratoni Otepäält Elvasse ning eelmine õhtutäis (või peaks ajaloolise aususe huvides ütlema pärastlõuna) Andu sünnipäeva hakkas juba välja higistatud saama. vot ja siis to tegelane heitiski oma sõiduriista kruusa sisse külili. ma küll hurjutasin, et "ei tee sedasi" aga tagant järele tundub, et pidurdamine oleks olnud ontlikum tegevus. a ma olen täpne mees - kui juba sõita kuskile otsa, siis täpselt. täpselt hammasratta otsa.

samas oli ilmselt äge vaatepilt. kuda Länx (kes muide see rattur minu ees oligi) tegi oma elu kiirema ja pikema sammu, kui nägi mind enda poole pööraselt röökides kihutamas. ja kui peenelt ma siis üle nipli lendasin. isegi mäeotsas liiklust turvand miilits pani uskumatult kiire jooksuga meie suunas tulema. vast tahtis pilti teha :)

õnneks oli Mulgil varulohv kaasas ja purunenu sai asendatud. õnnetuseks polnud tal pumpa ja ma siis sain joosta ratas käekõrval mõned tublid kilumeetid. siinkohal (kuigi ma tean, et vaevalt ta satub lugema, aga) suur-suur tänu ratturile nr.1912 hr. Tiit Toomas-Naatan, kes minu jooksumaad oma rattapumbaga oluliselt lühendas.

tehke sporti - see on terviseks!

Ma kukkusin maha
ja mul oli paha
ja ümin jäi kinni mu hammaste taha.
End siruli leidsin,
kuid ehmatust peitsin
ja näo tegin ette, et puhkama heitsin.
Kuid miski mind rõhus
ja mul oli kõhus
just säärane tunne, kui lendaksin õhus;
ei saanud ma aru,
mis imelik maru
võis niimoodi pikali paisata karu.
Kuid maas olin mina
ja raskelt kui tina
üks jalgratas pressis mu vana head nina.
Ja mul oli valus
nii rinnus kui jalus,
kuid rahulik rattur kõik vaprasti talus.