Essujuttu

McLioni essupott on jutu- ja õlakehitustee-
mana aktuaalne kui mitte aasta, siis kaks vähemalt - nii imepisike on selle sees auguke. Mitte ei ole mõistnud, et kui suured mehepurakad omi prinke pepusid sellele potikesele hellaste punnitama sätivad, et kuidas siis meherammust uhked julgad, mis pikad kut' köied ja jaämmed kut' kardulavagu, sellest imetillukesest avast läbi mahuvad.
Oleme arutanud a McLion rehmab üleolevalt käega ja kostab: "Küll saab!" Nüüd siis sai.

A ma esi olen ütlemata populaarne maaomanik tolles areaalis, mis üle nurme jääb. Ülemöödunud nädalal leppisin pärismaalasega kokku, et tema 5. aastat tagasi hoolikalt kokku segatud loomasitt ja turmabuld ja puukoor + muu sodi, mis pikka vaalu laagerduma jäetud, tasuks teisaldada kohast teise ehk tema maalt minu maale. Tehtud-mõeldud. Sai kraam kohale (kaks kallurit vuristasid mustmiljon otsa teha) ja niikui maha sai, kohe haisema hakkas. Ei mina tea, kas mingi äge reaktsioon või muidu peen vigur toimus aga kangesti armsasti too essuaroom end küla kohale keerutas ja sinna paigale jäi. Eila õhtani püsis paigal.
Ega muud koledust pole, kui et naabrid, kes varemalt lahkelt ligi astusivad, tunni, vahel kolm juttu puhusivad, nüüd kippelt me mant' edasi vudivad, näost punased, justkui hinge hoiaks kinni või muud midagi. Ei juttu enam piuksugi. Olgu nendega, võin mooriga kah jutelda ja nii oma normijärgsed 2000 sõna päevas ära kulutada.

No vot, ja siis kõik need helged, sitahaisused päevad, mil lõõskas päike ja kõiksugu kentsaka kujuga imeputukalised kut' imeväel sõnniku seest pilvedena õhku paiskusid, me akendest sisse põrnitsesid ja taas vaibana põllale laskusid, hoidsime meie tare aknad kombekalt kinni. Nii sai eideke ometi sooja ja mina polnud kah rahul.
Eila, kui ukse lahti tegin, oleks see end peaaegu mu väsind töömehe pihust lahti rebind - niiväga vajas tare hapnikku.
Ega ma oleks võind rahumeeli aknad valla hoida, a moor ei luband. Ütles, et see kraami on säänse kraadiga, et ihu päält seda maha ei kaabi ja hilpe ka mitte 46 in 1 (nelikänd kuus in uann) pulbriga puhtaks ei mõse. Mina usun teda.

Ahjaa, meenus ... eila õhta siis üks külamees tuli Belarussi ja rippriistaga meid päästma. Keeras kamara ümber ja essuekvivalent võrdsustus robinal esmalt hinge- ja siis pisitasa välisõhuga.
A enne seda jõudis üks naaber aialipi taha varjudes mu moorile hüüda, kui see küla vahele plikatirtsu otsima läks, et: "Skunks!"