Klassiõhtu

reedel käisin Ilgega natike ratsutamas ning avastasin, et pimedas sõites on ikka hea küll, kui mootorratta külge on ehitatud tuled. ma pold ausaltöeldes varem üldse päris pimedas sedasi ratsutanud, kui välja arvata tookord järve ääres põllu peal. siis ma nagu täheldasin, et tuled valgustavad kõike muud, kui ratta ette jäävat teed, mainisin Andulegi, et täistuled justkui hädised. Andu arvas, et mitte tuled pole täis vaid mina, ja kuivõrd ma tõesti olin enneseda ühte õlleanumat lähemalt uurind, ma väga protesteerima ei kippunudki. a vot siis reedel, kui linna poole tagasi sõitsin, nautisin mõnuga, kuidas täistuled suudavad valgustada eriti hästi vaid ratsaniku ninakarvu. peaks vist Länxu noomima päris, et selline tehniline tragöödia tema majale nii lähedal üldse aset on leidnud.

vaatamata pikantsele loole valgustitega, linna jõudes meelitas hr.Wazeliin mind kohalikku lokaali tarsaani limpsima. ma muidugi allusin provokatsioonile ainult osaliselt ning soostusin, et pool tundi vestleme, siis är kodo. hr.Wazeliin oli vennalegi värskelt triigitud hilbud selga sidund ja linna peale jalutama toond. istusid kahekesi tammise laua taga, käed siivsalt põlvedel ning nautisid toredat tantsumuusikat, mida mängima olid nad palunud intrumentaal-vokaalkollektiivi, kes on tuntud pasadena. mina nende oskusi nii maha muidugi ei teeks, aga et nad ise tõesti ennast sellise omadussõnaga kutsuvad, siis olgu pealegi. ehkki need pasadena tuntud mehed tegid tillukese lokaali kohta marulist lärmi, siis õnneks pidasid nad ka tillukese pausi, et vastaslaua heledapäiste piigadega kilgete saatel tekiilat lahmata ja sel ajal avanes meil ka väärtuslik võimalus mõned sõnad vahetada. ja kuna bändimehed olid miski loo vahel rääkinud klassiõhtust, meenus minul lugu naaberkülast...

sääl elas 1 Jüri, keda kõik kutsusid oopis Vantsiks (miks, sellest mõni teine kord). Vantsil oli päris hakkaja ning naks poeg, käis juba seitsmendas klassis, kui ühe kahksandikust klassiõega mängides avastasid ihu alaosast igatsugu huvitavaid liikmeid ning mis neil seal kasutult kõlkuda lasta, tegid kahepeale kena lapse valmis. Vants siis oligi järsku vanaisa, kui Kaasiku talu peremees tuli küsima, et vast Vants saab tal aidataa 53'le mootor pääle tõsta. tusaselt pobises Vants, et ei saa mitte, kuna tuleb last oida.
"A kos nuure vanempa sõs umma, mille na esi uma latsi ei saa hoita?" ei jätnud üleaedne jonni.
"Imä om klassiõhtul ja esä tege onni" teatas Vants äbelikult.