Vanadus

ehkki algus oli paljulubav (Länx kukkus katuselt alla) kujunes pidustus loiuks ning vähe- meeleolukaks. reedel põrutasin kohe tööpäeva lõpust (või märkimisväärselt enne seda) maale ning alustasime laudakatuse renoveerimistöödega (küll on ilus ja moodne sõna), millest küll enamus aega kulus Länxuga vaidlemise peale. ent nagu ütleb vanasõna - vaidluses selgub tõde - ja õige kah! uuel päeval plaate katusele vedades selgus kiirelt, et roovituse ülemine laud oli täitsa kohe vale koha peal ning on selgemast selgem, et kui me poleks õhtul pika põhjalikkusega mõõte paika vaielnud, poleks mingit kindlust olnud, et see laud nii viltu saab. või ülejäänud nii väheviltu.

kui Länx katuseserval kõlkuvale tillukesele redelile liigse entusiasmiga oli astunud (muide enne seda olin mina, suur mees, sellest redelist korda 7 õnnestunult üles alla käinud); ronimisvahend oli piisavalt libisenud, et kaotada kontakt katusega ning maapinnale prantsatada; ronija oli proovinud küll küüntega viimasest roovilauast räästaservas kinni haarata, ent nördimusega tõdenud, et nii tillukesed ja töntsid näpud nii suurt ihu ikka rippes pidada ei suuda, eriti sellise (kukkumis) kiiruse pealt; kukkuski Länx alla. maandus kenaste jalgadele, kergesse kükkasendisse, nagu kunstvõimleja poomiharjutuselt (vaid see käte harkis ülestõstmine jäi soorituse lõpus nigelaks ning kärpis ohtralt stiilipunkte) ning lugu olekski täiesti õnnestunult lõppenud, kui just redel, va kavalt atribuut, poleks maandunud hetk varem kenasti serviti selliselt, et algaja akrobaadi üks jalg maandus ühel, ning teine teisel pool redelit. piiiiuks

uuel päeval töö ei kartnud enam kedagi. turnisime noorte oravatena (ärgem tehkem siit palun ennatlikke poliitilisi järeldusi), haamrid näpus ning võistlus käis selle peale, kes suudab kunztilizelt kõveraima naelarea katuseplaate kinnitades moodustada. mina pakkusin muidugi, et tuleb konstantselt ümiseda töö- ja ajakohast "käime matuseid mööda", aga Länx kutsus diidzeiks oopis oma velle. nii valiski Liiv0 plaate ning ühe korra pani isegi ühe lindi peale. ehk siis ulatas katuseplaate ning viskas täiesti ebaõnnestunult mõõdulinti (muidu on ta täpne mees - ei suuda küüniseinalegi kiviga pihta saada. isegi küünis sees olles). õnneks oli ilm suvelõpule kohane - päike lajatas oma mõnusate kõrvetavate kiirekestega lagipähe kõik need 10 rõõmurikast tundi, mil katusel kõlkusime ning kui meie lahkusime, puges ka tulekera sobiva kaaskonna puududes, frondi taha.

õhtu hakul krambid säärelihastes tihenesid tunduvalt aga pääle uus katus tolle sarale sai. mis omakorda andis võimaluse tagasihoidlikult tähistada ka Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäeva (ning õige pisut ka meie mõlema sünnipäevi selle varjus). siinkohal jätan ma vahele, sauna, söögi ning ka selle, kuidas Länx talle omaselt pool11 tudule läks, ning jätkan sealt, kus oli juba nagu öömoodi (kella täpselt ei tea) ning ilmselt naiskoori tõhusal kaasabil olid tekkinud tusklik olukord, kus vedelikku sisaldama pidanud klaasanumad ei sisadanud nõutud vedelikke enam üldse mitte.

ma siis läksin nagu muuseas toapoole ning et naised ja lapsed kõik õndsalt tagumistes tubades tukkusid, imbusin pimedasse kööki... üldiselt olen ma väga osav ka hämaras, eriti pimedas ning ilma suuremate sekeldusteta olin just jõudnud külmkapi ukseni ning valmistusin seda avama, kui ... tagatoast tulid mingid sammud ja natuke nagu kolistamist. ma kartsin, et ajastus külmikuukse paotamiseks pole parim, et tuli kapis lahvatab põlema ning võib tulijat pimestada või muul moel ehmatada. et ma parem seisan pimedas kööginurgas nagu sujuvalt edasi ja arvatavalt toaletti tõttav kodanik möödub vaikselt

viiv hiljem käristas öövaikuse lõhki purunevate nõude klirin ja kukkuv mööbel. päris alguses ma nagu lootsin, et ju inimesed magavad juba väga sügavalt ja vaevalt keegi üldse virguski. laste kisa, naiste jooksusammud ei lubanud sel mõttel kaua elada. järgmine geniaalne mõte ei lasnud end kaua oodata ning ma olin mõned sajandiksekundid jummalast kindel, et kui mina seisan siin külmiku juures nurgas täiesti sundimatult edasi, tegelevad kõik selle lärmi põhjustajaga ning minu janune retk külmikuni jääb ikkagi saladuseks. ei olnud tollele plaanilegi määratud pikka aega elada ning otsustavalt tõttasin lülitini, läitsin köögituled ning avastades taldrikukildude hunniku köhal kössitava Pontuse, küsisin hoolitsevalt "taevake, aga miks te sinna üldse hüppasite?!?"

ja vaevalt oli Pontus (jätkates oma varemplaneeritud teekonda tualett), välisukse enda järelt sulgenud, kui kõikvõimalikud toauksed ning minuarust ka söögiriistade sahtlid ning isegi kuivainete karpide kaaned avanesi ja igast tuli välja üks kuni mitu tigedat unist naist ja põrnitsesid mind. sest nüüd olin seal taldrikukildude hunniku kohal ju ainult mina...

ma muidugi oleks võinud seletama hakata, et kuidas kõik tegelikult oli ja ma olin selles õnnetus kohas täiesti juhuslikult ning mis kõigetähtsam, täiesti pahasoovimatult, aga... hiljem analüüsides ning süsteemselt asjale lähenedes (Eero Raun tõlgib selle tähenduse), taipasin ma küll, et ainuõige tegutsemine kirjeldatud aktsioonis oleks olnud järgmine: külmiku kõrval on pikk nagi, kuskil enamvähem silmade kõrgusel. mina oleks pidanud end näoga keerama vastu seina, riputama seljasoleva jope (seda seljast võtmata) trippipidi konksu otsa ning jalad tasakesi kõhualla tõmbama (sel nagil on eestiaegsed konksud, see oleks ägisedes ära kannatanud) ning hiljem, kui juba sündmuse aktuaalsus oleks mõnevõrra vähenenud, end tasakesi taas jalgadele libistanud, nagu muuseas külmikust vajaliku moona hõlma alla sokutanud ning sirge seljaga tagasi õue jalutanud. kas keegi oleks märganud - kahtlen! kas teist keegi pööraks mingit teravdatud tähelepanu jopele, mis jalad kasvatab ning järsku nagist ise minema jalutab? kahtlen!