Tbilisi

algul ma pold sugugi unine ja tegime lennumasinasse jõudes mitu naljagi omakeskis. vaevalt sai aga raudlind rattad maapinnast kõrgemale, kui mind tabas Une-Mati täpne obadus ning meelemärkus taastus veidike enne maandumist. tragikoomiline on see, et vahepeal pakuti täitsa tasuta soojendatud terakukkel-ahjupada ning isegi pidevalt näljast vabisev Andu suutis selle õndsa hetke maha magada.

Tbilisi terminalist väljudes halvas liiklust taksistide laviin. esimene sohver mõõtis meid hindava pilguga ning arvas, et neljakesi linnasõit maksab 40€ (=80Lari). hiljem viskas 1 poiss meid logiseva zhiguliga meeletult raalides 40L kesklinna. etteruttavalt - tagasisõidu eest maksime 20L, aga saab ka 10ga.

ehkki liiklemine toimus pilkases pimeduses kl5 varahommikul, põles suuremal osal sõidukitel vaid mingi osa tuledest ning keskmiselt mitte üle ühe esilaterna. mõni liikus vaid pelgalt parema gabariidi hõõgudes.

maandusime Rustaveli prospekti miskis kõrtsus, kus meie tigedaid nägusid, rätistatud päid ning pungil seljakotte põrnitsedes, kostus kohalike podinast sõna "terrorist." nüüd lausa pean tunnustust jagama ning DIDI MADLOBA (=suur tänu) ütlema Railile, kes meile nood toredad rätid kudus, ilma milleta oleks me teineteist rahvasummades ilmselt rohkem kui korra silmist kaotanud. nüüd piisas pilgu tõstmisest, et tuvastada muude karvapääde kohal mägrale iseloomuliku laiguga laup ning punt oligi jälle koos. tõhus ning rahvuslik! mis tostki, et vihma käes must ja sinine oma värvipigmenti nii räti valgele osale, kui ka meie päänuppudele jagasid :)

hiigalslikke mahlaseid kihnkaale pugides ning Kazbeki õlut pääle rüübates avastasin järsku baarinurgast erkpunase agregaadi. "näe, genekas!" teatasin. teised mulksusid naerda ja kiitsid mind kiire taibu eest - selgus, et nad olid pool tundi tagasi sama seadet märganud ning sel teemal pikalt vestlenudki. no eks ma siis saand reisu lõpuni kuulda "näe, genekas"! kui jälle millegagi tiba hiljemaks jäin, kui teised...

esimest vaatamisväärsuste tuuri kesklinnas (kl 6 hommikul) saatis külalislahke vihmasabin. miski superuhke hotelli paraadnast haakis end meile sappa üks imetilluke ning erakordselt närb kassikutsikas. asjalikku giidi temast aga ei saanud, ehkki tolknes meiega tubli pooltunni ning lahkus solvunud näoga alles peale seda, kui kaotanud lootuse mõni kohasem paik leida, olime sunnitud urineerima mingisse tunnelitagusesse sisehoovi. tõe huvides pean täpsustama, et meie tegevuse tagajärjel sealne lehk mitte ei halvenenud vaid pigem vastupidi...

väsimus, seljakoti raskus ning üha enam märguvad riided õhutasid meid hotelli otsima. keskplatsilt võtsime suuna Kura jõe poole. lonkisime üsna pikalt mööda käänulist munakivitänavat ning viimaks ka jõeni jõudsime. ühtegi ööbimispaika vahepeal leidmata. vihmast tusastena hankisime taxi ja palusime end viia OLD UBANI hotelli, kus olin varem netist igaks juhuks koha bronnind. päält põgusat arutelu lehti kraamiva kojamehega, keeras taxist Volgaga juba tuttavasse munakiviuulitsasse, törtsutas mäkke üles tagasi ning peatus otsitud hotelli ees - 15m eemal kohast, kus me pool tunnikest tagasi seisime ja plaane pidasime :)

et plaan oli vaid kotid maha panna ning riideid kuivatada, pressisime kohalikke üllatuseks end kahese toa uksest sisse. viiv hiljem olid juba pooled madratsid põrandal ning umbse toa täistis kosutav neljahäälne norskamine.