Esmakohting veiniga

algul ma olin ikka täitsa üllatunud, et pelgalt kahe tunni une järel (meenutan, et öö möödus lennukis ning Tbilisis) saime jalad alla ning olek suhteliselt reibas. ilmateatele truuks jäädes paitas meid kohalik vihmasabin ning Andu leidis kuskilt kangi alt päris mõnusa söögikoha. esimene shaslik pani kõhud nurruma.

liha ja saia kõrvale tuuakse alati ka miski terav punane kaste. selgitasin kaasränduritele, et sarnane soust on ka Armeenias ning terava maitse annab sellele kastmele üks roheline asi, mille nimi mul hetkel meelde ei tule... Mulk teadis hetkepealt ja jumala kindlalt, mis see roheline asi on - HERNES! Üldse on Mulk kuulus oma suhtlemisoskuse poolest, kuna oli kodanlise korra ajal ajutiselt sunnitud töötama karjapoisina, siis toonases tihedast lävimisest sõralistega pärineb siis ka hää suhtlusoskus. ise rääkis!

söögijärgselt avastasime linna kohal mäenõlval kõrgumas suure kuju - iigeltissid ja kivist naise nende küljes. et vihm oli vahelduseks lakanud, ei kõhelnud me hetkegi, et mäkke tuleb jala minna. rinnakas siht silme ees ukerdasime käänulisi tänavaid pidi. peagi olime sunnitud teed küsima, sest majaderivi tihedalt mäeserva vastas takistas edasiliikumist. "loomulikult saab ka siit otse üles," juhatas kohalik. "tolle maja hoovist algab teerajake mäkke, me kõik sealt käimegi," ja viipas näpuga. hoov lõppes aga ilma mingi arusaadava rajata hiiglasliku kiviseinaga.

hoone ise oli miski töökoda või kunstikool või midgai. kuuldes, et tahame mäkke jõuda ning siit pidavat ju rada algama, muhelesid kohalikud veidi ja viipasid... katusele. esmalt libeda kivi otsa, siis järgmise peale, keskmisest pikema hüppega tolle gildihoone katusele ja sealt edasi lookles tõesti midagi rajataolist kasinate kõverate kivist astmetega. ei hakka siinkohal pikemalt kirjeldama kui palju lusti me pakkusime kohalikele mägikitsinimestele oma tobekohamaka ukerdamisega (osad plätudes), et sinna katusele ikkagi jõuda :)

hiidkivitissi platoolt sai vahvaid panoraame Tbilisi kesklinnast, mis järel Mulk avastas mingi muuseumi. alles hiljem saime pihta, kuda Mulgil nii hää nina igast muuseumide ja kultuuriväärtuste osas oli - selgus, et iga sellise juures tolkneb üks kuni rohkem eriti niru olekuga miilitsat. kuuldes meie soovi tõesti asutusse sisse astuda, tormas sealnegi korravalvur ülimalt üllatunudlt minema, naasdes peagi toriseva unise ja pohmakas direktoriga, kes meile kokkuvõttes päris asjaliku ekskurssia oma valdustes tegi. mesipuud olid neil kaunid :)

mäest alla otsustasime tihenevas sajus minna pikemat, asfalteeritud teed mööda. niiskus sundis meid aga peagi maanduma poolel nõlval oleva kohviku terassile, mis osutus hiljem hoopis palvela eesruumiks. kohv, tee, õlu ja erupolkovniku samakas andsid järgmisteks jututihedateks tundideks piisavalt sooja. kohvikupidajast polkovnik tutvustas kohalikku poliitolukorda, aga soovitas ka häid vaatamisväärsusi.

vihma lõppu ära oodata ei jõudnudki ning üha tigedamalt urisevad kõhud sundisid meid läbi saju linna laskuma. veinikeldri ja kalarestorani kliente meist ei saanud, aga kolmandana külastatud "kohalikku kotka keldrisse" istusime küll. pääle tavapärase shasliku võtsime Anduga nõuks ära proovida ka rohkelt soovitatud omatehtud majaveini ja kirusime end hiljem veel pikalt. see noore äädika sarnane jook on päris jubedamaitsega, aga selle eest paneb mao hästi valutama.

õhtusse mahtus veel meeleolukas saunaõhtu väävlivannis, koos karvase aseri vanamehega, kes teisi masseeris ja kooris vana nahka maha, aga mulle ronis vanapagana sarnane sunnik lausa jalgadega selga. isehakanud kiropraktik muudkui kiitis kui kaua mu selg teda veel mäletama saab ja õigus tal oligi... nädalaid hiljem veel tuikab!

esmaööd Georgia päälinnas päädis veel türgi-aseri diskoteegi külastus, kuhu vedas meid SAMIR. tema jõnskuga Volgataksosse sattusime saunast tulles, aga õnn oli seekord meie poolt ning tutvus selle noorukiga hoidis meil edaspidi mõnegi rahakopka kokku, aga pakkus selle eest mitmeid pikantseid seiku. noist tulevikus ...

remargiks veel niipalju, et võimas oli vaatepilt tantsuplatsil, kus Andrus, meie tilluke tagamängija, oli vaieldamatult saali pikim inime. ja mitte niisama, vaid vaatas teine ikka peajagu kõigist üle. Mulk istus.

ahjaa - vuntsidega türk on samaaegselt nii omanik kui DJ. ja DJ mängib küll helisalvestistelt muusikalise tausta, ent kõik vokaalse kannab eranditult ise ette. kriiskavalt, ent valjult!