Tervitused teisest ilmast

Et kuda ma seie sattusin?

No tuli sihande kiri, kus oli kirjas sihande punkt:

Next Steps:

1. Please follow the link below. If you do not follow this link, you will experience unlimited sex every day..

No ma siis irmuga ruttu vajutasin ära, akka veel vanast peast siin seksiga jändama või midagist..

Ja nii jäänudki.

MO

Staarost ne ...

oma varases nooruses olin ma valmis ise koostama seaduseelnõu, mille kohaselt varahommikused ärkamised illegaliseeritaks ning kogu maarjamaa inimesed saaks tukkuda kuniks und on antud. esimesed märgid ohtlikust tõvest ilmnesid mu lähituttavatel - Länx võttis omale peni ja hakkas sellega hommikuti kl 6 (loe: kell kuus!) jalutamas käimas. ma olin (ja olen vähesel määral siiani) enam kui veendudnud, et selle taga oli mingi siresäärsem postipiiga, aga tõestada pole suutnd veel midagi.

ühel hommikul siis avastasin, et virgusin iseseisvalt enne kella. lohutasin end, et ju mõni kirp pures (võtsin siin üksõhtu liigsest südameheadusest ühe kodutu mägrapere ulualla ning nüüd ei saa sugugi hüppavatest verejanulistest voodikaaslastest lahti) aga rõhuv mälestus jäi alatedvusse.

tänahommikul näotu intsident kordus. ärkasin enne kella ning kauem pole vist mõtet jaanalinnulikult pead liiva või padja alla toppida - vanadus on käes. tegin siin ornitoloogilisi vaatlusi ning testige teiegi, aulikud lugejad, ega vanadus teile pole salamisi turjale hiilind:

1. Sa saad elada ilma seksita, ent mitte ilma prillideta.
2. Sa ei tõmba enam kõhtu sisse, ükskõik kes parasjagu ka tuppa ei tuleks.
3. Sa ostad auto armatuurlauale kompassi.
4. Sa oled uhke oma muruniiduki üle.
5. Su parim sõber käib kellegagi, kes on temast poole noorem ja selles pole midagi seadusevastast.
6. Sa hakkad liftimuusikat kaasa ümisema.
7. Sa läheksid pigem haigena tööle kui jääksid koju.
8. Sulle meeldib kuulata lugusid teiste operatsioonidest.
9. Kiirusepiirang pole sinu jaoks enam väljakutse.
10. Need, kes sulle kell 9 õhtul helistavad, küsivad "Ega ma sind üles ei ajanud?"
11. Sa vastad küsimusele sõnadega "Sest mina ütlen nii!"
12. Sa annetad raha heategevusele.
13. Sa võtad metallidetektori randa kaasa.
14. Sa kannad sandaalidega musti sokke.
15. Sa tead, mida tähendab sõna "korvalool"
16. Sa ei mäleta, millal viimati põrandal lamades telekat vaatasid.
17. Su kõrvad on karvasemad kui pealagi.
18. Öeldes "hea kama", mõtled sa teraviljajahust toitu.
19. Sa lähed pensionikindlustuse plaani üle ägedalt vaidlema.
20. Sa lased endale kaabeltelevisiooni paigaldada, et näha ilmateatekanaleid.
21. Sa pead pidu ja naabrid ei pane seda tähelegi.
22. Katkine puhur ajab sind ahastusse.

Säilitagem rüütellikkus

Nagu me kõik teame ja ma rõhutan veelkord, on teada tuntud tõsiasi see, et inimesed paljunevad järgukaupa. Ning ma kordan veelkord ning rõhutan, et ei ole vaja ühe käe sõrmi, et ajaloos on neid olukordi, kus inimesed jätkusuutlikult sugu jätkavad ning ühiselt.

Seekord tahan, ja usun, et see on meie kõigi kohus nii kodumaa kui kõige ees, avaldada tunnustust neile, kes on selle kõige nimel, ma ütleks... pingutanud. Kasutan selle edastamiseks tsitaati, mis on öeldud kellegi poolt ning nagu ma arvan ja te isegi aru saate, millest on väga kahju, selle avalduse pärast.

“Nooh… ma usun, et täna me kõigepealt elame üle kõike rõõmsat ja seda mis ajalugu on meile jätnud tänaseks ja selle nimel ma soovin kõikidele palju õnne ja tahet jätkuvalt edaspidiseks.”

Sm. A.Rüütel vastab küsimusele "Mis on performance?" (vaata ise)

Liipa Idu

Mnjah, keskerakondlasest isalendur, kes lisaks leivaammetile ka kange tillitoppija on, sai mis tahtis - tütretiba!

Nüüd laul:
Minakaaa, minakaaa,
soovin õnne lall-lall-laaa!
Mina-kaaa, mina-kaaa
hakkan nime panemaaa!

Nüüd nimed:
Lemme-Kaisu Betlem-Paidu.
Anna Pai Du Betlem (Anna Paidu-Betlem)
Liipa Idu (Lii Paidu)

Varbad

algul ma olin kohte tiba ärritunud, et keegi ülimalt arogantne võtab voli mind segada oma sõnumitega just selaal kui jalgpalliajalugu tehes kodumaine meeskond pääseb eurutuurile, a rõõm mudugi oli ruudus, kui pääle palliime sündis ka 1 inimene. või vähemalt naine, nagu ütleb meie täiemõistuslik (andku Allah talle pikka iga ja meelt) President.

nüüd meil siis on väike Paidu, tilluke emalendur, ilmselt ka tulevane vutinaiskonna kapten, kui ta juba nii suurel päeval võttis sündida (noh see jalkavärk ikka ja Veerpalul kah eila tütar ju).
nime talle vist pole veel pandud (minu teada ei saagi seda enne sündimist ametlikult teha), nii et taaskord kutsun aulike lugejaid üles oma tuhmunud rohelisi (Kaupol on nad hallid) ajurakke liigutama ning siia kommentaaridesse kauneid piiganimesid konkursi korras pakkuma. nii oleks Paidul lihtsam valida ja auhinnaks on muidugi uue ilmakodaniku esimese okse koristamise õigus.

kui poeg ilmale tuuakse, siis öeldakse, et poegis - mis tütre puhul tuleb öelda?
(Länxule meeldib see väga), aga teada on ju, et kassil on pojad, tark mees teeb tütreid!

Palju palju palju rõõmu Sulle, sa krants lendorav, kõigi meie poolt!

რასმუს

kes või mis see on?

Vanadus

ehkki algus oli paljulubav (Länx kukkus katuselt alla) kujunes pidustus loiuks ning vähe- meeleolukaks. reedel põrutasin kohe tööpäeva lõpust (või märkimisväärselt enne seda) maale ning alustasime laudakatuse renoveerimistöödega (küll on ilus ja moodne sõna), millest küll enamus aega kulus Länxuga vaidlemise peale. ent nagu ütleb vanasõna - vaidluses selgub tõde - ja õige kah! uuel päeval plaate katusele vedades selgus kiirelt, et roovituse ülemine laud oli täitsa kohe vale koha peal ning on selgemast selgem, et kui me poleks õhtul pika põhjalikkusega mõõte paika vaielnud, poleks mingit kindlust olnud, et see laud nii viltu saab. või ülejäänud nii väheviltu.

kui Länx katuseserval kõlkuvale tillukesele redelile liigse entusiasmiga oli astunud (muide enne seda olin mina, suur mees, sellest redelist korda 7 õnnestunult üles alla käinud); ronimisvahend oli piisavalt libisenud, et kaotada kontakt katusega ning maapinnale prantsatada; ronija oli proovinud küll küüntega viimasest roovilauast räästaservas kinni haarata, ent nördimusega tõdenud, et nii tillukesed ja töntsid näpud nii suurt ihu ikka rippes pidada ei suuda, eriti sellise (kukkumis) kiiruse pealt; kukkuski Länx alla. maandus kenaste jalgadele, kergesse kükkasendisse, nagu kunstvõimleja poomiharjutuselt (vaid see käte harkis ülestõstmine jäi soorituse lõpus nigelaks ning kärpis ohtralt stiilipunkte) ning lugu olekski täiesti õnnestunult lõppenud, kui just redel, va kavalt atribuut, poleks maandunud hetk varem kenasti serviti selliselt, et algaja akrobaadi üks jalg maandus ühel, ning teine teisel pool redelit. piiiiuks

uuel päeval töö ei kartnud enam kedagi. turnisime noorte oravatena (ärgem tehkem siit palun ennatlikke poliitilisi järeldusi), haamrid näpus ning võistlus käis selle peale, kes suudab kunztilizelt kõveraima naelarea katuseplaate kinnitades moodustada. mina pakkusin muidugi, et tuleb konstantselt ümiseda töö- ja ajakohast "käime matuseid mööda", aga Länx kutsus diidzeiks oopis oma velle. nii valiski Liiv0 plaate ning ühe korra pani isegi ühe lindi peale. ehk siis ulatas katuseplaate ning viskas täiesti ebaõnnestunult mõõdulinti (muidu on ta täpne mees - ei suuda küüniseinalegi kiviga pihta saada. isegi küünis sees olles). õnneks oli ilm suvelõpule kohane - päike lajatas oma mõnusate kõrvetavate kiirekestega lagipähe kõik need 10 rõõmurikast tundi, mil katusel kõlkusime ning kui meie lahkusime, puges ka tulekera sobiva kaaskonna puududes, frondi taha.

õhtu hakul krambid säärelihastes tihenesid tunduvalt aga pääle uus katus tolle sarale sai. mis omakorda andis võimaluse tagasihoidlikult tähistada ka Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäeva (ning õige pisut ka meie mõlema sünnipäevi selle varjus). siinkohal jätan ma vahele, sauna, söögi ning ka selle, kuidas Länx talle omaselt pool11 tudule läks, ning jätkan sealt, kus oli juba nagu öömoodi (kella täpselt ei tea) ning ilmselt naiskoori tõhusal kaasabil olid tekkinud tusklik olukord, kus vedelikku sisaldama pidanud klaasanumad ei sisadanud nõutud vedelikke enam üldse mitte.

ma siis läksin nagu muuseas toapoole ning et naised ja lapsed kõik õndsalt tagumistes tubades tukkusid, imbusin pimedasse kööki... üldiselt olen ma väga osav ka hämaras, eriti pimedas ning ilma suuremate sekeldusteta olin just jõudnud külmkapi ukseni ning valmistusin seda avama, kui ... tagatoast tulid mingid sammud ja natuke nagu kolistamist. ma kartsin, et ajastus külmikuukse paotamiseks pole parim, et tuli kapis lahvatab põlema ning võib tulijat pimestada või muul moel ehmatada. et ma parem seisan pimedas kööginurgas nagu sujuvalt edasi ja arvatavalt toaletti tõttav kodanik möödub vaikselt

viiv hiljem käristas öövaikuse lõhki purunevate nõude klirin ja kukkuv mööbel. päris alguses ma nagu lootsin, et ju inimesed magavad juba väga sügavalt ja vaevalt keegi üldse virguski. laste kisa, naiste jooksusammud ei lubanud sel mõttel kaua elada. järgmine geniaalne mõte ei lasnud end kaua oodata ning ma olin mõned sajandiksekundid jummalast kindel, et kui mina seisan siin külmiku juures nurgas täiesti sundimatult edasi, tegelevad kõik selle lärmi põhjustajaga ning minu janune retk külmikuni jääb ikkagi saladuseks. ei olnud tollele plaanilegi määratud pikka aega elada ning otsustavalt tõttasin lülitini, läitsin köögituled ning avastades taldrikukildude hunniku köhal kössitava Pontuse, küsisin hoolitsevalt "taevake, aga miks te sinna üldse hüppasite?!?"

ja vaevalt oli Pontus (jätkates oma varemplaneeritud teekonda tualett), välisukse enda järelt sulgenud, kui kõikvõimalikud toauksed ning minuarust ka söögiriistade sahtlid ning isegi kuivainete karpide kaaned avanesi ja igast tuli välja üks kuni mitu tigedat unist naist ja põrnitsesid mind. sest nüüd olin seal taldrikukildude hunniku kohal ju ainult mina...

ma muidugi oleks võinud seletama hakata, et kuidas kõik tegelikult oli ja ma olin selles õnnetus kohas täiesti juhuslikult ning mis kõigetähtsam, täiesti pahasoovimatult, aga... hiljem analüüsides ning süsteemselt asjale lähenedes (Eero Raun tõlgib selle tähenduse), taipasin ma küll, et ainuõige tegutsemine kirjeldatud aktsioonis oleks olnud järgmine: külmiku kõrval on pikk nagi, kuskil enamvähem silmade kõrgusel. mina oleks pidanud end näoga keerama vastu seina, riputama seljasoleva jope (seda seljast võtmata) trippipidi konksu otsa ning jalad tasakesi kõhualla tõmbama (sel nagil on eestiaegsed konksud, see oleks ägisedes ära kannatanud) ning hiljem, kui juba sündmuse aktuaalsus oleks mõnevõrra vähenenud, end tasakesi taas jalgadele libistanud, nagu muuseas külmikust vajaliku moona hõlma alla sokutanud ning sirge seljaga tagasi õue jalutanud. kas keegi oleks märganud - kahtlen! kas teist keegi pööraks mingit teravdatud tähelepanu jopele, mis jalad kasvatab ning järsku nagist ise minema jalutab? kahtlen!

Klassiõhtu

reedel käisin Ilgega natike ratsutamas ning avastasin, et pimedas sõites on ikka hea küll, kui mootorratta külge on ehitatud tuled. ma pold ausaltöeldes varem üldse päris pimedas sedasi ratsutanud, kui välja arvata tookord järve ääres põllu peal. siis ma nagu täheldasin, et tuled valgustavad kõike muud, kui ratta ette jäävat teed, mainisin Andulegi, et täistuled justkui hädised. Andu arvas, et mitte tuled pole täis vaid mina, ja kuivõrd ma tõesti olin enneseda ühte õlleanumat lähemalt uurind, ma väga protesteerima ei kippunudki. a vot siis reedel, kui linna poole tagasi sõitsin, nautisin mõnuga, kuidas täistuled suudavad valgustada eriti hästi vaid ratsaniku ninakarvu. peaks vist Länxu noomima päris, et selline tehniline tragöödia tema majale nii lähedal üldse aset on leidnud.

vaatamata pikantsele loole valgustitega, linna jõudes meelitas hr.Wazeliin mind kohalikku lokaali tarsaani limpsima. ma muidugi allusin provokatsioonile ainult osaliselt ning soostusin, et pool tundi vestleme, siis är kodo. hr.Wazeliin oli vennalegi värskelt triigitud hilbud selga sidund ja linna peale jalutama toond. istusid kahekesi tammise laua taga, käed siivsalt põlvedel ning nautisid toredat tantsumuusikat, mida mängima olid nad palunud intrumentaal-vokaalkollektiivi, kes on tuntud pasadena. mina nende oskusi nii maha muidugi ei teeks, aga et nad ise tõesti ennast sellise omadussõnaga kutsuvad, siis olgu pealegi. ehkki need pasadena tuntud mehed tegid tillukese lokaali kohta marulist lärmi, siis õnneks pidasid nad ka tillukese pausi, et vastaslaua heledapäiste piigadega kilgete saatel tekiilat lahmata ja sel ajal avanes meil ka väärtuslik võimalus mõned sõnad vahetada. ja kuna bändimehed olid miski loo vahel rääkinud klassiõhtust, meenus minul lugu naaberkülast...

sääl elas 1 Jüri, keda kõik kutsusid oopis Vantsiks (miks, sellest mõni teine kord). Vantsil oli päris hakkaja ning naks poeg, käis juba seitsmendas klassis, kui ühe kahksandikust klassiõega mängides avastasid ihu alaosast igatsugu huvitavaid liikmeid ning mis neil seal kasutult kõlkuda lasta, tegid kahepeale kena lapse valmis. Vants siis oligi järsku vanaisa, kui Kaasiku talu peremees tuli küsima, et vast Vants saab tal aidataa 53'le mootor pääle tõsta. tusaselt pobises Vants, et ei saa mitte, kuna tuleb last oida.
"A kos nuure vanempa sõs umma, mille na esi uma latsi ei saa hoita?" ei jätnud üleaedne jonni.
"Imä om klassiõhtul ja esä tege onni" teatas Vants äbelikult.

Nime konkurss

nüüd siis juhtus ka see. ma olin aastaid kiibitsenud, et võiks omal ka olla kodus 1 selline. ilusa pika kaelaga (a see kael ei tohiks liiga kitsas olla, ikka parajalt jäme), ümarate vormidega, kena auk keskel. nüüd ongi. Mulgi kaasabil sai teine soetatud ning esimeses õhinas ilmselt hakkan teda igal õhtul näppima - nii ilus on mu uus kitarr.

aga nagu igal naisel, tsiklil, laeval nii peab ka igal pillil olema ju nimi. sulnis ning tsentsuaalne, muljeküllane a mitteeritipikk eesti nimi (mudu võib juhtuda, et Mulk ei äädla seda välja kui ta tiba õlleseks jääb). hää näitena kaunist, löövast ning piisavalt lühidast nimest toon ikka ja jälle vana hea eesti nime ILGE, mida kannab ka minu ratsu (rõhk ei ole L tähel, vaid samuti kui sõnal pilge)

nüüd ma siis ootangi väärikaid ettepanekuid siia kommentaariks ning auhinnaks parima pakkujale luban pühendada laulu. laulu, kuidas meie ilma sai tulema see pill ja töll, kes talle ristiisaks. pole veel pändiga arutand, aga võibolla saab lisatasuks vaderile pakkuda veel priipääset meie esimesele kontserdile. luban pühalikult, et kui kätte jõuab meie teine pändiproov (esimene oli kunagi sügisel) arutan seda meeskonnaga (the most famous guitar band from Vaba street named The Töllmokk's).

Essujuttu

McLioni essupott on jutu- ja õlakehitustee-
mana aktuaalne kui mitte aasta, siis kaks vähemalt - nii imepisike on selle sees auguke. Mitte ei ole mõistnud, et kui suured mehepurakad omi prinke pepusid sellele potikesele hellaste punnitama sätivad, et kuidas siis meherammust uhked julgad, mis pikad kut' köied ja jaämmed kut' kardulavagu, sellest imetillukesest avast läbi mahuvad.
Oleme arutanud a McLion rehmab üleolevalt käega ja kostab: "Küll saab!" Nüüd siis sai.

A ma esi olen ütlemata populaarne maaomanik tolles areaalis, mis üle nurme jääb. Ülemöödunud nädalal leppisin pärismaalasega kokku, et tema 5. aastat tagasi hoolikalt kokku segatud loomasitt ja turmabuld ja puukoor + muu sodi, mis pikka vaalu laagerduma jäetud, tasuks teisaldada kohast teise ehk tema maalt minu maale. Tehtud-mõeldud. Sai kraam kohale (kaks kallurit vuristasid mustmiljon otsa teha) ja niikui maha sai, kohe haisema hakkas. Ei mina tea, kas mingi äge reaktsioon või muidu peen vigur toimus aga kangesti armsasti too essuaroom end küla kohale keerutas ja sinna paigale jäi. Eila õhtani püsis paigal.
Ega muud koledust pole, kui et naabrid, kes varemalt lahkelt ligi astusivad, tunni, vahel kolm juttu puhusivad, nüüd kippelt me mant' edasi vudivad, näost punased, justkui hinge hoiaks kinni või muud midagi. Ei juttu enam piuksugi. Olgu nendega, võin mooriga kah jutelda ja nii oma normijärgsed 2000 sõna päevas ära kulutada.

No vot, ja siis kõik need helged, sitahaisused päevad, mil lõõskas päike ja kõiksugu kentsaka kujuga imeputukalised kut' imeväel sõnniku seest pilvedena õhku paiskusid, me akendest sisse põrnitsesid ja taas vaibana põllale laskusid, hoidsime meie tare aknad kombekalt kinni. Nii sai eideke ometi sooja ja mina polnud kah rahul.
Eila, kui ukse lahti tegin, oleks see end peaaegu mu väsind töömehe pihust lahti rebind - niiväga vajas tare hapnikku.
Ega ma oleks võind rahumeeli aknad valla hoida, a moor ei luband. Ütles, et see kraami on säänse kraadiga, et ihu päält seda maha ei kaabi ja hilpe ka mitte 46 in 1 (nelikänd kuus in uann) pulbriga puhtaks ei mõse. Mina usun teda.

Ahjaa, meenus ... eila õhta siis üks külamees tuli Belarussi ja rippriistaga meid päästma. Keeras kamara ümber ja essuekvivalent võrdsustus robinal esmalt hinge- ja siis pisitasa välisõhuga.
A enne seda jõudis üks naaber aialipi taha varjudes mu moorile hüüda, kui see küla vahele plikatirtsu otsima läks, et: "Skunks!"

Muzi, Vetsu Muzi

nüüd see siis juhtus. juba pikemat aega oli ta ähvardanud, korduvalt oma tööülesannetel viilinud, ütleks lausa tööluusinud, aga seni piisas korrale kutsumiseks vaid valjust noomitusest. pühapäeva hommikul leidis aset täisstreik ning viisaastaku plaani täitmine seati tõsise kahtluse alla. seal ta siis könutas sõnagi lausumata ning mullitas aind melanhoolselt. sedagi vahepeal. küsisin eidelt, ehk on midagi sapist ütlemist olnud hiljuti või muul moel teotanud truud alamat - õiget vastust nagu ei saanudki. pobin käis midagi mustsõstardest või marjapõõsalehtedest. igatahes tegi kõik see lugu väga tuska, sest oli hommik ja oleks väga vaja olnud, et protseduurid käiks harjumuspärast laadi.

kui kellelgi veel arusaamatuks on jäänud (võeh kui tuhmid te sel puhul ikka olete), siis jutu sihitiseks me peldiku pärl - pott. Länx arvas juba alguses, et nii odav pott kaua ei tööta ja paras talle. et nii täpselt arvas. kuivõrd ihusisene rõhk ähvarduslikult kasvas ning nagu Karlssongi teadis, et pruugi kaitseventiilidele lõpatuseni lootma jäädes olukord õnnelikult lõppeda, sõitsime ära maale. enne veel puistasin tõrkujale lepituseks mõnusat lahustamispulbrit kõhtu, et küllap leebub ajapikku.

setomaa on ka iiglama tore maa, aga seal on elu raske. eided laulavad maast madalast oma leelolaule koguaeg (Länx arvas, et see leelotamine ongi räpi eelema, aga temale tuleb andeks anda, sest tema sõitis juba noores põlves sealmail muhuga (ise ütles) ja tema vaimne stabiilsus pole aastatega põrmugi kasvanud) ning mehed kui ei joo, siis kaklevad. a proovi sa mitte juua, kui lähed küsid eidelt näiteks kella, siis see leelotab sulle poole eepose pikkuse laulujoru ning sa ei jõuagi spordiuudiste ajaks telerini. seetõttu setu mehed kas joovad või kaklevad. või joovad ja taplevad samaaegselt (see on edasijõudnutele). ning kui laps kurdab emale, et kõht on tühi, siis viimaselt kostus vaid hea soovitus - laulame.

kõike seda sain ma täpsemalt teada kuna käisin Obinitsas leelotükki TAARKA vaatamas. just nimelt vaatamas, sest minu jaoks oli pink pandud kõige kaugemasse nukka, 4 lepa alla ja tuhat tänu tugevale tuulele, igatahes ei kuulnud ma sõnagi teksti, ehkki nondest kiledahäälsetest lauludest ei päästnud lepad kah. muigasin ikka kaasa kui ülejäänud rahvas laginal naeris, küllap oli naljakoht. mudu arvavad, et ma ei saa setukeelest äkki aru. vaheajal sai pekileiba ja miski raamatu, kus näitemängu kulg lühidalt oli kokku võetud - nii sain kenasti aru, mis toimub. vist.

kerge värinaga hinges koju saabudes tegin esimese visiidi streikijani. sama seis, isegi hullem - ei mulksund ka enam. täna käisin poes, et vast soovitavad mingit erikanget keemiat, mis terve poti sekundipealt ära lahustab, jääks vaid suur auk, kuhu saab uue peale istutada. letitagune hüljes (no täpselt sellised hülgevuntsid olid vanal) teadis täpselt mida vaja, läks podisedes kuskile taha ning tuli nostalgilise varretatud kummilutaga välja. "25 krooni ja sitt lippab," muheles morsk. ja tal oli õigus.

meenus naljand, kus torumees võtab omale õpipoisi. läävad siis kuskile väljakutsele. vana ronis kuskile torusse ja alt hõikab aind "torutangid" "nüüd näpitsad" "2 muhvi" "teipi" jne. lõpuks ronib üleni sitasena august välja kostab isalikult "õpi poiss, mudu jäädki eluläbi tööriistu kätte andma"

hash--hash--hash.

Kirotan nüüd siis sellest, et ma juba nädalapäevad jalamees, ei load on alles, a oma autot pole.
Kõigepealt-ei tea kas olen autopede või selle kandidaat, aga pole mul kunaski olnt ea meel kui auto maha müüdud saan (v.a. Saabi puhul, mis kahe koti kardula ja maailma 2.läpaka vastu vahetet sai) müüks nigu pereeliiget.
Aga nüid ausalt ega ei tunne autost erilist puudust, rattaga tööle, jala mujale.... hää.
Suve tagasipöördumine toob aga kaasa vajaduse selline ilus jaapanlanna ära osta.....
Elame aint korra, laske unistustel täituda....

Ilm on hukas!

ma ei tea kas viimnepäiv on kätte jõudmas... või on selline paranormaalne nähtus ka mõne teise eestlasega silmitsi seisnud!!??
asi ise järgmine...
möödunud nädala laupäeval kui mu heale sõbrale Rõõzovi Tõnnile p..s lõplikult pähe tõmmati (ja lõua alt paelaga ka tugevasti kinni seoti) ning ta kylmas-kõledas kerkomajas jah-sõna pidi ytlema(hiirvaikselt on palju öeldud - pigem mikroskoopilise mikroobi sosin). päris õdagul siis ju suur ja kole viinajoomine pihta hakkas!!!
ega siis korraliku inimese kombel magama mindud (10 min tukastustki oleks kyll ja kyll)... ikka hommikuni.... ja siis õhtuni jälle (tanuallapanemise pidoviina jäi tubli-korralik kastitäis alles veel)......... ja et puhkus ootamatult terekäe andis, siis....... ikka esm..... ja ka teisipäeval (korrax ka kainusehetk-laululaval Vormeli Hardi)..... ja siis kolm........ kuniks jõudis kätte neljapäev
sellel saatuslikul päeval suutsime 16.15-ni alkoholi meie suuavadest sisse mitte lasta......... just siis tuli käiku aliase mängimine-suure koguse viina pidev voolamiseheli saatel
pitsitäitmise tempo tõusis ja tõusis......... JA MINA JÄÄN AINA KAINEMAX JA KAINEMAX........
kella 3-ks öösel vedasin ennast ära kodutarre......... viskasin koiku pääle selili... ja mõtlesin- ILM ON HUKAS..... ja see kõik on põhjustatud LIVIKO kasuahnusest, maailmavihkamisest ja yhest väga heast retseptist!

Tõmban ligi

Igasugu asju tõmban ligi. Noh, Madis on kah Ligi aga teda ei tõmba ma mitte teps. Ei taha kah.
Eila tõmbasin tööd ligi. Teda tuli mitu tükki, ikka aovalgest AK uudisteni. Oli tihe.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid sellest, et eile, kui töö mant' kaabet tegin, olin üksjagu tülpind ja kaksjagu uimane. Ei morjendanud mind esmakordselt üle 6. aasta sadav vihm ega lompides (või üle nende) kekslevad hõrgud näkilised, ei - mina olin väsind töömees, kes võis õigusega mitte millelegi tähelepanu pöörata. Ei häirinud mu stoilist rahu ka Eesti rahva elulood III köite värvi Peugeot 206 numbrimärgiga 443 MCX (või XC), mis ühest näkivabast lombist sedaviisi vahvasti läbi purjetas ja mu alakeha lombiollusega ergutas. Mind see ei häiri. Las loom sõidab, eks talgi omad rajad ja söödakorrad.
Aga tore on mõelda, et svammi täielise liikmena on minu absoluutne õigus tõmmata muu toreduse kõrval ligi ka lombivett. Eesrindlike naisinimesi ju niikuinii ei saa (ligi tõmmata). Tõestas seda mu oma omagi, kes eila lipet tegi ja õde minule eelistas.
Oli tore päev.

Naisele minek

Ega naisele minek pole naljaasi ütleb Mooste vanasõna ja õige kah. tööjuures, meie toa kõige ilusam tüdruk, tiina veel nimeks, võtab nüüd siis mehe. tõsi, me töötamegi siin toas vaid kahekesi (ja poliitiliselt päris korrektne oleks öelda vähemalt minu kohta, et käin tööl), aga see ei kahanda muidugi tema ilu teiste selle toa kolleegidega võrreldes. eila jah ... koju minema sättides pistis mulle miski ümriku pihku pobisedes "vii koju" ning kuna minu vilunud kaetanud silm ning töntsid näpud tuvastasid hetkega, et raha see ei sisalda, täitsin käsku. naine siis alles kilkama akkas, et näe tiinake tanu alla ja puha.

eino ega ma kade ole ega midagi, aga meesinimesele tahaks küll nõu anda, et kui pulmad teed, ära mingil juhul augustis tee, tee ikka septembris? too niikuinii küsib, et miks? ja siis ma kohe äsan ära, et rääkigu mis nad tahavad, ühe kuu ikka päästad!

länx räägib juba viimased paar aastat juuni alguses, kui tal see mõrtsukapäev tuleb, et nende seaduste ja praeguse presidendi valitsedes oleks tema juba selleks ajaks välja saanud. tal ju neid ikkeaastaid vähemalt 7 juba.

alles peale seda kõike, aastaid peale seda kõike saate te aru, miks sõbrad karjuvad, et kibe-kibe-kibe saab tulema

Keppi!

et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, pean ma alustama sellest, kuidas me 1kord ärra Ylemusega sõitsime Kölni. miskit asja toidumess oli seal. töömant suurem seltskond taheti kupatada Estonian Aeruga talnast fankfurti ja sealt siis raudruunaga Kölni. kergemat sorti aritmeetika ning paar tundi interneti sügavustes andis tulemuseks, et enamvähem sama kopka eest, mis eesti aer küsib, saab ka natuke teist marsruuti pidi. näiteks Baltic Airiga riiast viini, sealt bussiga bratislavasse, seal ööbida kesklinna apartemendis, käia vaadata ära meie jalkakoondise mäng, sõita tagasi viini, lennata Germanwingisiga otse Kölni ja jõuda (küll esmaspäeva varahommiku asemel juba reedel startides) õigeaegselt tööpostile (loe: Anuuga messile õlut degusteerima).

ja kõik olekski nii läind, kui lätlane poleks avastand, et jätaks õige viini lennu ära ja saadaks meid oopis kopenhaagenisse. et sealt kohe partnerraudlind viib meid viini. väike ring, ent ajakaotus vaid tunnikest 2, pole teil häda. topitigi meid kopenhaageni lennule, mis oli pehmelt öeldes tihedalt asustatud ning me saime istuda mingil taburetti meenutaval lisaistmel peldikuukse ees. arvestades meie tagasihoidlikku kehakaalu, oli 1 meist sisuliselt peldikus sees ning teine terve tee näoga vastu tillukest illuminaatorit nagu lapsed, kui nad seda toredat "litsuvastuklaasininalaiaks" mängu mängivad.

ega kopenhaageni lennujaamas jooksmine ühest otsast teise pole ei tüütu ega kurnav ning mina suurt ei nurisekski, kui just....
edasilendu hoiti ikka vajalikud minutid kinni ning lätist tulijad jõudisid higilehaste ning tagurpidi lõõtsutatud kopsudega pardalegi. ametitädid lennukininas sebisid ja seletasid midagi toredas fitsu keeles ning ma võtsin kohustuseks võllanalja teha, et ju nad meid veel maha viskavad... viskasidki :) lätlane andis küll meile piletikontsu aga unustas miski garantiikirja vai midagi sellesarnast, noh et maksab ka meie sõidu eest.

järgmised 8 tundi möödusid kopenhaageni aeropalees. tõsine koloss. ölu maksab 100 eestiraha. viini saime natuke hiljem loodetust. 10 tundi või nii. siinkohal hüppan ma ajas edasi ja jätan kirjeldamata tollee reisi edasise kulu, mis oli ka tore, ja jõuan käesoleva aasta maipühadesse. kuna lätlased (kartes mu kohtuhagi kirjeldatud haagi eest taanimaale) pakkusid meile leevenduseks tasuta lendu kuhuiganes lätlane otse lendab ja sellest kevadest hakkas ta lendama simferoopolisse, siis "pervamai" vastu jaltas ei old meil miskit. võtsime veel Mulgi ja Paasigi kaasa ja sattusimegi nostalgialinna, millest kirjutan ehk mõni teinekord ise või loodame härdalt kõik koos, et isand Mulk kübersule võtaks, sest temaga juhtus seal kordi põnevamaid seiku.

vanasõna ütleb, et p(v)ill tuleb pika (t)ilu peale ja õige kah. igatahes manitsen ma kõigi kaaskodanikke korralikkusele ning vältigem omakeelseid obstsöönsusi väljamaal, kus arvad, et keegi niikuinii sellest aru ei saa. muidugi on hea ahnele taksojuhile ise tänulikult naeratades soovida "et su ront põlema läheks" ning mõnele vastuastuvale eriti eesrindlikule neidisele midagi kiitvat ta piimanäärete kohta kosta, aga...

eks me old ka mitu päeva juba kodmaistest naisinimestest eemal olnud ja sõitsime trolliga (loe:trolliga!) simferoopoli kesklinnast lennujaama poole (mis muide on nii pika ruleerimisrajaga, et lend riiast sinna kestis sama aja, mis manööverdamine maabumisraja otsast terminalini). troll oli täidetud kohalike tädidega, kelle parim enne oli suhteliselt möödas ning arutelu käis valjul häälel selges eesti keeles (millest ukrainlane ju aru ei saa!) teemal, kuna ja keda siit üldse karata kannataks. siis järsku ühes peatuses hakkas meie trolli ronima väga kena neidis. "vat nüüd saab keppi" avaldasin mina lootuslikkalt. "minu käest vä?" päris trolliastund neidis. (pildil. parempoolsem)

minu õnneks neiu, kes oli eestist pärit aga viimsed 3 aastat lihtsalt oma peikaga sealmaal eland, oli kaasmaalaste juhuslikust nägemisest sedapalju rõõmus, et unustas mu mainitu. siit moraal, ärge mögisege - igas sadamas on ju eestlane.

IKKA ON EA

Tore kui siuksel kiirel ajal tulevad venlased uksest sisse ja nõuavad:mne nada pukva E, a võ mne prodavali pukva D.......
Asi järgmine - nädal paar tagasi käis miskine seljakotiga pedik junne ostmas ja ainus kood mis mul ladu pakkus lõppes D-tähega, selle ma talle siis müüsingi, noh tuli välja et too oli aint kuller, täna olid letitaga omanikud, kelle miskitundmatu kallis (VÄNGE) aroom heljub siiamaani saalis ning nõuavad sto nam nada etu stsast, nu nakantse dolsen bõtt pukva E-nii ma siss tellisingi eritellimusena varuosa mille lõpus oleks pukva-E

Vatsiis

Kes kurivaim mõtles välja puhkuse...ei ise puhata on ea,a kui on puhkuste aeg ja tööd on niiplju et süüa ei jõvva, kusele ka ei saa, särk on igimärg selgas pljaad.
A mudu on meil kõik äste.

Tulistan hüüu

sest tuleb üks leht,
sest tuleb üks leht,
mis jõlemaru kuulus
ja jõlemaru eht
-------
võib laulad omal või tundmatul viisil (ühel tuntul kah).

Hapu Kurgi Hooaeg

ma tegin eile kurki. ei, mitte purki. purki teevad kunstnikud, a ma olen lihtne mees ja ma tegin kurki. panin kurke ja soola ja suhkrut ja zelenit ja vett ning ohtralt küüslauku. minu ideaalis peakski marinaadis olema küüslauku rohkem kui kurki, sest kurk ajab maitse kudagi vesiseks, aga kõik mu naisinimesed pole piisavalt küüslaugufitseeritud maitseelundkonnaga. ehkki Andu räägib alati, et ISA on suhteline mõiste, hajutab siiski põgusalt minu isiklikke kahtlusi Laura menüü - ta varastab mu leivalt küüslaugutükke, lutsib tomatitest selle mõnusa seemnetega lödiosa välja, sööb ka praetud saepuru, peaasi kui seda ona kastetud ketšupisse ning eelistab sidruneid õunale.

naastes kurgi ja küüslaugu ideaalsele suhtele marinaadis, meenub paratamatult lugu juurviljakokteilist. seda tuleb teha nõnda, et võtad 1L viina ja 1L piirutust ja 1 herne. a hernest ei tohi kaua sees hoida, sest mudu tuleb jälk juurvilja maitse juurde. tehke proovi, kui ei usu!

yldse, ööd on siin mitteeritimustad, nagu võib näha juuresolevalt illustratsioonilt. foto kl23:35 25.07.06

Laua viin

Mnjah, ettenägelik tuleb olla. Korrigeerigem siinkohal vihaseid repliike lauaviina aadressil: jah, me vandusime ja selle tulemina me lauaviina enam rohkem ei joo.
Kui, siis vähem.