Kazbegi

algul ma juba rõõmustasin, et laupäevont tore ja vihmavaba. hommikueineks külastasime taas Andu leitud kangialust, kust supi OSTRI pähe toodi meile sooja loomalihasülti meenutab vürtsikas leem.

searibide, loomakootide ja muu tarviliku gastronoomia alla mattunud luugikese taga oli linna parima kursiga kesklinna valuutavahetuskeskus (2 esimest fotot).

veel selgitasin roidunud kaaskonnale, et edasi tuleb Kazbegi minna! läks aega, ent viimaks mõisteti, et Kazbegi pole vaid kohalik õllerüübe, mis maitseb suht nirult, aga selle eest on pastöriseerimata kesvamärjal mõnusalt lahtistav toime, ning Mulk telefoneeris Samirile, kes lubas 5 minuti pärast meid oma Volgaga pardale võtta.

kiirelt möödunud pooltunni jooksul ei saabunud küll ühtki Samiri, ent vana tuttav vihmapilv vedas end laisalt Tbilisi taevasse ning hakkas meie pihta sülitama. taaskord tuli tõdeda, et plätu on reisiks igati paslik jalanõu.

tunni jooksul kauaoodatud Volga siiski saabus ning algas sõit mööda kuulsat "sõjateed" põhjapoole. Volgakese mügarlike rehvide ja/või vedrustuse omapära tõttu tegi liikurvahend teatud kiirusel nii intiimseid, ent intensiivseid "puusajõnkse," et tahtmatu erektsiooni vältimiseks käsi süles hoida ei tohtinud. värskema õhu eesmärgil õnnestus mul teatud nikerdamise järel tagaakent pisut poetada. alles hiljem selgus mu vastutustundetu teo tagajärg - kinni akent enam ei saanud ning igasugune manuaalne läbikäimine vastavaks protseduuriks ettenähtud lingiga ainult paisutas ava ning külm mägiõhk silitas niigi kähedat kurku.

Samir on aser ning nemad väga vägijooke ei tarbi. märkimisväärne hulk kaasreisijatest aga olid veetnud meeliülendava õhtu, mille palsamiks õlu ju kenasti sobib. "päris kõvad napsuvennad olete," arvas meie tilluke sohver, kui poisid kolmanda õlu lahti nööpisid. "mul oleks 2 päeva halb olla, kui järjest 3 õlut ära jooks." vaatlesime läbi udu maalilist veehoidlat ja pidasime eelnevat kergeks lõõbiks.

teeäärse kiriku külastuse ajastus oli perfektne - sattusime pulma. tolknesime omaarust piisavalt tähtsate nägudega küllaltki kaua neil jalus, plõksisime ohjeldamatult pilta teha, ent arusaamatul moel kutset peoseltskonnaga liituda ei järgnenud. vaid pulmasõiduks auto kaunistamiseks leidsime meie floristidele päris asjalikke näpunäiteid, mida ka juuresolevalt illustratsioonilt ise saate imetleda.

mida kõrgemale ja kaugemale, seda jubedamaks muutusid nii teed kui ilm. mul oli õnneks kotis poolik hundijalavesi ja tegime ühes kõledas vahepeatused sellele otsa kiirelt peale. Samir aind punnitas silmi...

läbi erakordselt tiheda udu ning teed ummistavate lambakarjade peatusime õhtu hakul Mtatsminda hotelli ees. paraku oli viimane külastajatest pungil ent Samir sebis neid ühe tädi juurde kodumajutusse (105Kr/kärss). ka kohalik kohvik ei võtnud meie õhtusöögisooviga jutule, kuna ainus laud oli okupeeritud. taas päästis meid Samir, kelle lunimise tulemusena poole tunni pärast sooja söögi karpides "koju" kaasa saime võtta. külma kontidest tõrjumiseks varusime veel mõned kärakaanumad. Samirgi otsustas tervituseks 3 pitsi meiega koos tõsta ja ... jäi peale seda magama. käis veel poole öö paiku vett joomas ning ahastas üllatusest, kui meie kaardimäng käis kerge snapsitamise saatel.

veel saime teada, et Samir (no vast tuli 160cm kokku teda) on ka kõva korvpallur, lausa olümpiaadilgi osalenud (mis see täpselt on, peate ise nuputama) ning raudselt oleks NBAsse saanud, kui oleks viitsind jätkata.

ma ise olen küll väga noor ja tugev mees, aga tol (ja mitmel järgmiselgi) õhtul pagesin esimesena põhukuhja meenutava tekivirna alla. mõned korrad öösel virgusin, kuna keegi sealonud kaasmaalastest ei torka silma (õigemini kõrva) oma eriliselt tasasehäälse jutu poolest (eriti kui vodkale järgneb vanake). ühel noist ärkamise kordadest märkasin, et seltskond mängib kaarte laua taga püsti seistes. hommikuse pärimise järel selgus, et seisaku põhjus oli rohkem kui proosaline - et mitte magama jääda.