Läbematutele

algul ma arvasin, et räägin pikalt ja keerutades kogu reisijutu teile peatükk haaval ära ja siis alles avalikustan, et kõigi fotod on albumitena rippumas ka www.ontore.ee/pildid. hiljem vaatasin, et kõik pildid ei mahu jutu juurde ära. aga teeme nii, et vaatate ainult alguse pilte selle kohani, kus jutt katkeb ja ... siis kui homme või kunagi uus lugu tuleb, siis vaatame koos edasi. onju lapsed?

Kazbegi

algul ma juba rõõmustasin, et laupäevont tore ja vihmavaba. hommikueineks külastasime taas Andu leitud kangialust, kust supi OSTRI pähe toodi meile sooja loomalihasülti meenutab vürtsikas leem.

searibide, loomakootide ja muu tarviliku gastronoomia alla mattunud luugikese taga oli linna parima kursiga kesklinna valuutavahetuskeskus (2 esimest fotot).

veel selgitasin roidunud kaaskonnale, et edasi tuleb Kazbegi minna! läks aega, ent viimaks mõisteti, et Kazbegi pole vaid kohalik õllerüübe, mis maitseb suht nirult, aga selle eest on pastöriseerimata kesvamärjal mõnusalt lahtistav toime, ning Mulk telefoneeris Samirile, kes lubas 5 minuti pärast meid oma Volgaga pardale võtta.

kiirelt möödunud pooltunni jooksul ei saabunud küll ühtki Samiri, ent vana tuttav vihmapilv vedas end laisalt Tbilisi taevasse ning hakkas meie pihta sülitama. taaskord tuli tõdeda, et plätu on reisiks igati paslik jalanõu.

tunni jooksul kauaoodatud Volga siiski saabus ning algas sõit mööda kuulsat "sõjateed" põhjapoole. Volgakese mügarlike rehvide ja/või vedrustuse omapära tõttu tegi liikurvahend teatud kiirusel nii intiimseid, ent intensiivseid "puusajõnkse," et tahtmatu erektsiooni vältimiseks käsi süles hoida ei tohtinud. värskema õhu eesmärgil õnnestus mul teatud nikerdamise järel tagaakent pisut poetada. alles hiljem selgus mu vastutustundetu teo tagajärg - kinni akent enam ei saanud ning igasugune manuaalne läbikäimine vastavaks protseduuriks ettenähtud lingiga ainult paisutas ava ning külm mägiõhk silitas niigi kähedat kurku.

Samir on aser ning nemad väga vägijooke ei tarbi. märkimisväärne hulk kaasreisijatest aga olid veetnud meeliülendava õhtu, mille palsamiks õlu ju kenasti sobib. "päris kõvad napsuvennad olete," arvas meie tilluke sohver, kui poisid kolmanda õlu lahti nööpisid. "mul oleks 2 päeva halb olla, kui järjest 3 õlut ära jooks." vaatlesime läbi udu maalilist veehoidlat ja pidasime eelnevat kergeks lõõbiks.

teeäärse kiriku külastuse ajastus oli perfektne - sattusime pulma. tolknesime omaarust piisavalt tähtsate nägudega küllaltki kaua neil jalus, plõksisime ohjeldamatult pilta teha, ent arusaamatul moel kutset peoseltskonnaga liituda ei järgnenud. vaid pulmasõiduks auto kaunistamiseks leidsime meie floristidele päris asjalikke näpunäiteid, mida ka juuresolevalt illustratsioonilt ise saate imetleda.

mida kõrgemale ja kaugemale, seda jubedamaks muutusid nii teed kui ilm. mul oli õnneks kotis poolik hundijalavesi ja tegime ühes kõledas vahepeatused sellele otsa kiirelt peale. Samir aind punnitas silmi...

läbi erakordselt tiheda udu ning teed ummistavate lambakarjade peatusime õhtu hakul Mtatsminda hotelli ees. paraku oli viimane külastajatest pungil ent Samir sebis neid ühe tädi juurde kodumajutusse (105Kr/kärss). ka kohalik kohvik ei võtnud meie õhtusöögisooviga jutule, kuna ainus laud oli okupeeritud. taas päästis meid Samir, kelle lunimise tulemusena poole tunni pärast sooja söögi karpides "koju" kaasa saime võtta. külma kontidest tõrjumiseks varusime veel mõned kärakaanumad. Samirgi otsustas tervituseks 3 pitsi meiega koos tõsta ja ... jäi peale seda magama. käis veel poole öö paiku vett joomas ning ahastas üllatusest, kui meie kaardimäng käis kerge snapsitamise saatel.

veel saime teada, et Samir (no vast tuli 160cm kokku teda) on ka kõva korvpallur, lausa olümpiaadilgi osalenud (mis see täpselt on, peate ise nuputama) ning raudselt oleks NBAsse saanud, kui oleks viitsind jätkata.

ma ise olen küll väga noor ja tugev mees, aga tol (ja mitmel järgmiselgi) õhtul pagesin esimesena põhukuhja meenutava tekivirna alla. mõned korrad öösel virgusin, kuna keegi sealonud kaasmaalastest ei torka silma (õigemini kõrva) oma eriliselt tasasehäälse jutu poolest (eriti kui vodkale järgneb vanake). ühel noist ärkamise kordadest märkasin, et seltskond mängib kaarte laua taga püsti seistes. hommikuse pärimise järel selgus, et seisaku põhjus oli rohkem kui proosaline - et mitte magama jääda.

Esmakohting veiniga

algul ma olin ikka täitsa üllatunud, et pelgalt kahe tunni une järel (meenutan, et öö möödus lennukis ning Tbilisis) saime jalad alla ning olek suhteliselt reibas. ilmateatele truuks jäädes paitas meid kohalik vihmasabin ning Andu leidis kuskilt kangi alt päris mõnusa söögikoha. esimene shaslik pani kõhud nurruma.

liha ja saia kõrvale tuuakse alati ka miski terav punane kaste. selgitasin kaasränduritele, et sarnane soust on ka Armeenias ning terava maitse annab sellele kastmele üks roheline asi, mille nimi mul hetkel meelde ei tule... Mulk teadis hetkepealt ja jumala kindlalt, mis see roheline asi on - HERNES! Üldse on Mulk kuulus oma suhtlemisoskuse poolest, kuna oli kodanlise korra ajal ajutiselt sunnitud töötama karjapoisina, siis toonases tihedast lävimisest sõralistega pärineb siis ka hää suhtlusoskus. ise rääkis!

söögijärgselt avastasime linna kohal mäenõlval kõrgumas suure kuju - iigeltissid ja kivist naise nende küljes. et vihm oli vahelduseks lakanud, ei kõhelnud me hetkegi, et mäkke tuleb jala minna. rinnakas siht silme ees ukerdasime käänulisi tänavaid pidi. peagi olime sunnitud teed küsima, sest majaderivi tihedalt mäeserva vastas takistas edasiliikumist. "loomulikult saab ka siit otse üles," juhatas kohalik. "tolle maja hoovist algab teerajake mäkke, me kõik sealt käimegi," ja viipas näpuga. hoov lõppes aga ilma mingi arusaadava rajata hiiglasliku kiviseinaga.

hoone ise oli miski töökoda või kunstikool või midgai. kuuldes, et tahame mäkke jõuda ning siit pidavat ju rada algama, muhelesid kohalikud veidi ja viipasid... katusele. esmalt libeda kivi otsa, siis järgmise peale, keskmisest pikema hüppega tolle gildihoone katusele ja sealt edasi lookles tõesti midagi rajataolist kasinate kõverate kivist astmetega. ei hakka siinkohal pikemalt kirjeldama kui palju lusti me pakkusime kohalikele mägikitsinimestele oma tobekohamaka ukerdamisega (osad plätudes), et sinna katusele ikkagi jõuda :)

hiidkivitissi platoolt sai vahvaid panoraame Tbilisi kesklinnast, mis järel Mulk avastas mingi muuseumi. alles hiljem saime pihta, kuda Mulgil nii hää nina igast muuseumide ja kultuuriväärtuste osas oli - selgus, et iga sellise juures tolkneb üks kuni rohkem eriti niru olekuga miilitsat. kuuldes meie soovi tõesti asutusse sisse astuda, tormas sealnegi korravalvur ülimalt üllatunudlt minema, naasdes peagi toriseva unise ja pohmakas direktoriga, kes meile kokkuvõttes päris asjaliku ekskurssia oma valdustes tegi. mesipuud olid neil kaunid :)

mäest alla otsustasime tihenevas sajus minna pikemat, asfalteeritud teed mööda. niiskus sundis meid aga peagi maanduma poolel nõlval oleva kohviku terassile, mis osutus hiljem hoopis palvela eesruumiks. kohv, tee, õlu ja erupolkovniku samakas andsid järgmisteks jututihedateks tundideks piisavalt sooja. kohvikupidajast polkovnik tutvustas kohalikku poliitolukorda, aga soovitas ka häid vaatamisväärsusi.

vihma lõppu ära oodata ei jõudnudki ning üha tigedamalt urisevad kõhud sundisid meid läbi saju linna laskuma. veinikeldri ja kalarestorani kliente meist ei saanud, aga kolmandana külastatud "kohalikku kotka keldrisse" istusime küll. pääle tavapärase shasliku võtsime Anduga nõuks ära proovida ka rohkelt soovitatud omatehtud majaveini ja kirusime end hiljem veel pikalt. see noore äädika sarnane jook on päris jubedamaitsega, aga selle eest paneb mao hästi valutama.

õhtusse mahtus veel meeleolukas saunaõhtu väävlivannis, koos karvase aseri vanamehega, kes teisi masseeris ja kooris vana nahka maha, aga mulle ronis vanapagana sarnane sunnik lausa jalgadega selga. isehakanud kiropraktik muudkui kiitis kui kaua mu selg teda veel mäletama saab ja õigus tal oligi... nädalaid hiljem veel tuikab!

esmaööd Georgia päälinnas päädis veel türgi-aseri diskoteegi külastus, kuhu vedas meid SAMIR. tema jõnskuga Volgataksosse sattusime saunast tulles, aga õnn oli seekord meie poolt ning tutvus selle noorukiga hoidis meil edaspidi mõnegi rahakopka kokku, aga pakkus selle eest mitmeid pikantseid seiku. noist tulevikus ...

remargiks veel niipalju, et võimas oli vaatepilt tantsuplatsil, kus Andrus, meie tilluke tagamängija, oli vaieldamatult saali pikim inime. ja mitte niisama, vaid vaatas teine ikka peajagu kõigist üle. Mulk istus.

ahjaa - vuntsidega türk on samaaegselt nii omanik kui DJ. ja DJ mängib küll helisalvestistelt muusikalise tausta, ent kõik vokaalse kannab eranditult ise ette. kriiskavalt, ent valjult!

Tbilisi

algul ma pold sugugi unine ja tegime lennumasinasse jõudes mitu naljagi omakeskis. vaevalt sai aga raudlind rattad maapinnast kõrgemale, kui mind tabas Une-Mati täpne obadus ning meelemärkus taastus veidike enne maandumist. tragikoomiline on see, et vahepeal pakuti täitsa tasuta soojendatud terakukkel-ahjupada ning isegi pidevalt näljast vabisev Andu suutis selle õndsa hetke maha magada.

Tbilisi terminalist väljudes halvas liiklust taksistide laviin. esimene sohver mõõtis meid hindava pilguga ning arvas, et neljakesi linnasõit maksab 40€ (=80Lari). hiljem viskas 1 poiss meid logiseva zhiguliga meeletult raalides 40L kesklinna. etteruttavalt - tagasisõidu eest maksime 20L, aga saab ka 10ga.

ehkki liiklemine toimus pilkases pimeduses kl5 varahommikul, põles suuremal osal sõidukitel vaid mingi osa tuledest ning keskmiselt mitte üle ühe esilaterna. mõni liikus vaid pelgalt parema gabariidi hõõgudes.

maandusime Rustaveli prospekti miskis kõrtsus, kus meie tigedaid nägusid, rätistatud päid ning pungil seljakotte põrnitsedes, kostus kohalike podinast sõna "terrorist." nüüd lausa pean tunnustust jagama ning DIDI MADLOBA (=suur tänu) ütlema Railile, kes meile nood toredad rätid kudus, ilma milleta oleks me teineteist rahvasummades ilmselt rohkem kui korra silmist kaotanud. nüüd piisas pilgu tõstmisest, et tuvastada muude karvapääde kohal mägrale iseloomuliku laiguga laup ning punt oligi jälle koos. tõhus ning rahvuslik! mis tostki, et vihma käes must ja sinine oma värvipigmenti nii räti valgele osale, kui ka meie päänuppudele jagasid :)

hiigalslikke mahlaseid kihnkaale pugides ning Kazbeki õlut pääle rüübates avastasin järsku baarinurgast erkpunase agregaadi. "näe, genekas!" teatasin. teised mulksusid naerda ja kiitsid mind kiire taibu eest - selgus, et nad olid pool tundi tagasi sama seadet märganud ning sel teemal pikalt vestlenudki. no eks ma siis saand reisu lõpuni kuulda "näe, genekas"! kui jälle millegagi tiba hiljemaks jäin, kui teised...

esimest vaatamisväärsuste tuuri kesklinnas (kl 6 hommikul) saatis külalislahke vihmasabin. miski superuhke hotelli paraadnast haakis end meile sappa üks imetilluke ning erakordselt närb kassikutsikas. asjalikku giidi temast aga ei saanud, ehkki tolknes meiega tubli pooltunni ning lahkus solvunud näoga alles peale seda, kui kaotanud lootuse mõni kohasem paik leida, olime sunnitud urineerima mingisse tunnelitagusesse sisehoovi. tõe huvides pean täpsustama, et meie tegevuse tagajärjel sealne lehk mitte ei halvenenud vaid pigem vastupidi...

väsimus, seljakoti raskus ning üha enam märguvad riided õhutasid meid hotelli otsima. keskplatsilt võtsime suuna Kura jõe poole. lonkisime üsna pikalt mööda käänulist munakivitänavat ning viimaks ka jõeni jõudsime. ühtegi ööbimispaika vahepeal leidmata. vihmast tusastena hankisime taxi ja palusime end viia OLD UBANI hotelli, kus olin varem netist igaks juhuks koha bronnind. päält põgusat arutelu lehti kraamiva kojamehega, keeras taxist Volgaga juba tuttavasse munakiviuulitsasse, törtsutas mäkke üles tagasi ning peatus otsitud hotelli ees - 15m eemal kohast, kus me pool tunnikest tagasi seisime ja plaane pidasime :)

et plaan oli vaid kotid maha panna ning riideid kuivatada, pressisime kohalikke üllatuseks end kahese toa uksest sisse. viiv hiljem olid juba pooled madratsid põrandal ning umbse toa täistis kosutav neljahäälne norskamine.

Käidud

algul ma olin ikka rohkem kui uudishimulik, et kuda kurat 4 maailma mitte just kõigeväiksemat meest Mulgi naise salatikarva kuuti üldse sissegi mahuvad, rääkimata veel sellega Riiga sõitmisest, küsimata kuhu pagas pannakse... ja suur oli mu üllatus ning suurem veel pakitsev valu ning rusutustunne kannikates, kui selle ratastel tikutoosiga lõpuks Lidosta lennuvälja parklas lõpetasime.

Läti piiril oli miski tüütu autudesaba kogunenud ning pidime seal siis mõne aja ootama. toreduslikul, aga ka kütuse kokkuhoiu printsiibil lükkasime auto piirivalvurini. sääljuures kõik korraga ei tohtindki lükata, kippus hoog väga suureks kätte. vabalt oleks võind ka läbi tollihoone jala minna, kandes minimasinat neljavahel nagu kirstu või suuremat sorti kohvrit.

teepääl sai suurimaks elamuseks visiit Rõngus Palu poodi, et kosutavaid karastusjooke varuda. sel ajal, kui Mulk ja mehed leti ees asju arutasid, ei pand nad tähelegi, et müüjamoor oli ostu sooritavalt Kallelt pärinud midagi. tõsi - peale meie polnud poes ka ühtki teist klienti ja tädil ei oleks tohtinud müstiliselt kiire olla, pigem nagu heameel, et täna ikka keegi läbi astus ja miskit ostugi sooritas... igatahes järsku kriiskas ta mittekõigesõbralikumal toonil - "suhelege minuga palun! kas teil 20 senti on siis vää!"

tagasiteel oli küll plaani tädi mant läbi põigata ning kingiks viia armas roosa plüüsist jänkuke, kelle rinnal tulipunane süda ning kiri "i love u", aga unus ka natuke ning ega me jõua ka kõiki maailma frigiidseid suhtlemisvaegustes vanatüdrikuid ära lohutada.

algul ma küll suskisin kolleege, et kihutagem - jõuame veel Riiga ASK-Rocki mängugi vaatama. paraku viivitus piiril viis kõneni manager Pastakule. suur oli ta üllatus kui jooksvat skoori küsisin ning mind valdas mõningane piinlikkus, saades infot, et kõnealune mäng toimub alles järgmisel päeval. selle peale kahandas meie kapsavärvi küna senist kasinat kiirust veelgi ning pärast kolmandat õlut lubas Andu "isegi Kaera-jaani joostes" kiiremini Riiga jõuda...

... nagu targemad lugejad juba taipasid, jõudis meie esindusmeeskond tagasi ge-orgiast (nii tulebki selle maa nime hääldada) ning kui taevane tsarinna Tamara tahab, siis ilmuvad siia ajapikku teisedki lood ja fotod tollest meeliülendavast butesestvijast...

Toost

algul ma ei tundunud see mõte, reisida Georgiasse (sama mis Gruusia vanasti) eriliselt erutav. kõik tundus väga kaugel olevat, piletid said ju bronnitud juba kesksuvel. nüüd, kui 10 tunni pärast läheb lennuk, on kerge võdin sees küll. enne reisi võdin on 1 võrrutamaid :)

ja kõik teised svammid, oitke siis meie ilmatuntumal (pane Googli otsingusse svamm) portaalil seni elu sees ning laske aga lugusid elust enenesest siia ritta, nigu rohkelt hernest söönud lehm laseb ....a.

kõik te ju teate, et Sakartvelos (ikka seesama, mida Gruusiaks vene ajal kutsuti) on alkokoli pruukimine rangelt keelatud. kui sa just muidugi mõnd väärikat või kõlavat toosti ei ütle - siis võib võtta palju kulub. reisi eel tooste kogudes meenus ka koomiline seik meie kevadisest Krimmis käigust...

istusime Jaltas miskisse kalakombinaadi esisesse välikohvikusse, kus armennid hõrku saslikut praadisid. 4 meest võõral maal ei saa ju lambaliha kallale asuda sea moodi - küsisime näitsikult 4 pitsi viina kah. neidis ütles, et ma võin ju tuua küll, aga mehed - 4 pitsi eraldi maksab samapalju kui 1 terve pudel, kas on ikka ökonoomish sedasi...

siit jätan mingi osa vahele ja hüppan juba olukorda, kus taas taheti pitsi tõsta. üks tõstis klaasi ja hõikas "no za buteshestvija".
teine kostis: "za vseh krazivõih zhenzhinah"
mõtsi, et teen naljatoosti ja olen vaimukas - kostsin "zaruljom"
Mulgi onu, kes pole ka tavaolukorras suu peale kukkund mõtles etke, podises siis üpris vaikselt toosti, mis pikalt meelde jäänd: "sa mnoi"

Vaher kohiseb

algul ma olin täitsa hämmingus, et va Stam tuligi meile külla. ta sebib üle kogu koduvabariigi palju ringi ning tihti ka Emajõeääreateenas, aga külla ta sinder seni ainult lubas tulla. nüüd tuligi, Kell kaasas.

õnneks oli keegi talle kirsakontsaga ploomidesse äsanud, mistõttu häälitses ta väga koomilisel piuksuval moel ning minimaalsel helivaljusel. tavaliselt tükibki mudu pikalt ja keerutades lobisema, sedapuhku jäi too raske töö meile Kellaga.

a vot sattusime õhtuhämaruses veel hoovile minema. mehed kohe pärima, et mis sul siin sahiseb sedasi - heitsin põgusa pilgu majaotsa poole ja mainisin veendunult - meil vaher akna all, see suur puu sedasi häälitsebki. Stamm on põikpäine vana mees ning oma uskmatusest kooberdas olukorda ise üle kontrollima. kutsus hiljem meidki Kellaga, et tulge-tulge ise ka kohisevat vahtrat vahtima...

ilus oli küll. terve tänava laiune fontään. miilitski tuli, jäi kohe seisma sinna. ma ütlesin küll, et mingu ikka pesulasse, mis ta meie vett siin laristab.

päästeameti täida soovitas heakorranumbril 1789 elistada, seal on ööpäevaringne valve. telefoneerisingi ja sain teada, et valveks kutsuvad nad oma automaatvastajat, kellega pikad jutud maha rääkisime. tore oli. ja niiske. ja veevärgil vett jagub - pisut pärast südaööd puruks sõidetud voolik parandati pool 10 hommikul. oleks öökülma ka old, oleks kunstlumemasin omast käest võtta old.

Sakartvelo

algul ma olin ikka pikka aega jube närvis, et mis saab kui ei leiagi...

teadupärast läheb SVAMMi karvaseim nelik nädala pärast vennasvabariiki GEORGIA gastronoomilis-gulinaarsele orgiale setumaad esindama. ja ma otsisin ja otsisin, et millega seal need pikad vähepimedad õhtud küll sisustada ja nüüd siis lõpuks leidsin.

siin ta on - leitud!
meie õhtud on sisutihedad nüüd - lugege ise!

Huvitav ja naljakas lugu

tahaksite siin mõnda huvitavat ja naljakat lugu lugeda?

a vot kirjutage siis mõni selline - häh!